Omakirjastuslik tegevus Eestis: erinevus redaktsioonide vahel

'''Omakirjastuslik tegevus''' [[Eesti]]s hõlmas eeskätt [[1960. aastad|1960. aastatest]] kuni [[1980. aastad|1980. aastate]] lõpuni toimunud illegaalset, poliitiliselt sõltumatut kirjastustegevust ehk [[omakirjastus]]t.

 

 

Nii nagu mujal [[Nõukogude Liit|Nõukogude Liidus]], oli ka [[Eesti NSV]]-s trükisõnale kehtestatud range [[tsensuur]] ning kirjastustegevusega tohtisid tegeleda vaid [[Nõukogude Liidu Kommunistlik Partei|kommunistliku partei]] kontrolli all olevad [[kirjastus]]ed.

Seetõttu paljundati vajalikku ja huvipakkuvat kirjandust seda enamasti [[kirjutusmasin]]al ümber trükkides, kasutades paljunduseks [[kopeerpaber]]it. Suurema hulga koopiate saamiseks kasutati võimalikult õhukest paberit. Rakendati ka teksti pildistamist, st fotograafilist paljundamist. Paljundusmasinad olid tol ajal vähe levinud, need kuulusid tavaliselt asutustele ja nende kasutamine toimus [[KGB]] järelevalve all. Trükikojad ja trükimasinad olid eriti rangelt valvatud.

 

 

Mitmes õppeasutuses kasutati kirjutusmasinatel paljundatud õppematerjale, konspekte, käsiraamatuid, allikmaterjale jm kirjandust juba [[1950. aastad|1950. aastatel]]. Põhjuseks oli nende kasutajate suhteliselt väike arv, samuti riikliku toetuse puudumine. Kõige iseloomulikum oli see [[Usuteaduse Instituut|Usuteaduse Instituudis]] ja teistel kirikuga seotud aladel.

Läbi kogu selle aja trükiti mitmekordselt ümber, paljundati ja levitati [[väliseestlased|väliseestlaste]] teoseid, eelmise Eesti Vabariigi ajal ja saksa okupatsiooni ajal ilmunud raamatuid ja artikleid ning palju muud. Arvatavasti kõige suurema leviku osaliseks selles valdkonnas said [[Uku Masing]]u esseed ja artiklid.

 

 

[[1960. aastad|1960. aastate]] teisel poolel kujunesid välja uued suunad ja huvid [[luule]]s. Paljud autorid ei pääsenud või ei tahtnudki pääseda nõukogude ametlikesse väljaannetesse. Koostati ja trükiti ümber nende teoseid ja lasti need tuttavate hulgas ringlema, kus neid edasi paljundati ja levitati.

Paljud omakirjastuslikud väljaanded olid graafiliselt kujundatud (kujundajaid: [[Tõnis Vint]], [[Leonhard Lapin]], [[Enn Tegova]] jt).

 

 

Esimesed omakirjastuslikud poliitilise kirjanduse ilmingud Eestis olid mitmesugused lendlehed, üleskutsed jmt juba [[1940. aastad|1940.]] ja [[1950. aastad|1950. aastatel]]. Enamasti olid need suhteliselt lühikesed, kutsudes üles Eesti vabastamisele Nõukogude okupatsiooni alt.

Kogu selle aja jooksul ilmus pidevalt mitmesuguseid muid poliitilisi tekste, sõnavõtte, analüüse, dokumente jpm.

 

 

 

 

 

[[Kategooria:Eesti kirjandus]]