Kolvikesed: erinevus redaktsioonide vahel
Eemaldatud sisu Lisatud sisu
Kruusamägi (arutelu | kaastöö) |
P →Ehitus: koma puudu |
||
98. rida:
Imetajatel on kolvikeste välis- ja sisesegmendid tavaliselt paksemad kui kepikestel. Näiteks on inimese võrkkesta perifeerias kolvikeste sisesegmendi läbimõõt umbes 6 [[mikron]]it, kepikestel 2 mikronit. [[Kollatähn]]i keskosas on aga kolvikeste läbimõõt kõigest 1,5 mikronit.
Rakukeha ja rakutuum kuuluvad välisesse kärnkihti (''outer nuclear layer'', ONL), millest lähtub [[akson]], mis lõpeb [[sünaps]]iga välises pleksiformses kihis (''outer plexiform layer'', OPL). Sünapsid fotoretseptorite proksimaalses otsas on osalt lamedad, osalt sopistunud membraanilõigud. Viimased on nn ribasünapsid, sest presünapsi aktiivses tsoonis on neil paela- või plaadikujuline ehitus. Ribastruktuuriga on seotud paljud sünapsi[[vesiikul (bioloogia)|vesiikulid]] ning võrreldes tavaliste sünapsidega väljutada palju suurema hulga vesiikuleid.
Monosünaptilised bipolaarsed rakud seovad ühe kolvikese ühe [[ganglionirakk|ganglionirakuga]], mis tagab võrreldes kepikestega suurema nägemisteravuse (kepikeste puhul on ühel hajusal bipolaarsel rajul mitu sünapsi eri kepikestega). [[Horisontaalrakk|Horisontaalrakud]] ja [[amakriinrakk|amakriinrakud]] seovad kokku mitu kepikest ja kolvikest. Tänu nendele rakkudele töödeldakse nägemisinformatsiooni mõningal määral juba enne võrkkestast väljumist; need rakud osalevad ka [[lateraalne pidurdus|lateraalses pidurduses]].
Kolvikeste [[akson]]id sisaldavad [[ksantoluteiin]]i, mille tõttu [[kollatähn]] on [[kollane]].
==Kulumine==
Ei kolvikestel ega kepikestel ei toimu [[jagunemine|jagunemist]], kuid nende membraankettad kuluvad ning välissegmendi otsas nad kuluvad läbi, misjärel nad taaskasutatakse [[fagotsütoos]]i teel.
| |||