Hundikangrud: erinevus redaktsioonide vahel

kivikirstkalmed Harjumaal
Eemaldatud sisu Lisatud sisu
Kotkasulg (arutelu | kaastöö)
Uus lehekülg: Kahala järve ümbruses on Eesti ulatuses ainulaadne kivikalmete kontsentratsioon-järve kallastel on säilinud umbes 250 kivikirst kalmet. Kõik need asetsevad õhukese huumuse kihig...
(Erinevus puudub)

Redaktsioon: 25. juuli 2009, kell 20:10

Kahala järve ümbruses on Eesti ulatuses ainulaadne kivikalmete kontsentratsioon-järve kallastel on säilinud umbes 250 kivikirst kalmet. Kõik need asetsevad õhukese huumuse kihiga loopealsetel aladel ning enamik neist on orjenteeritud järvele, st järv on neilt praegu nähtav või on seda olnud minevikus. Piirkonna ning ühtlasi kogu Eesti suurem kalme -rühm asub Muuksis ning on tuntud Hundikangrute nime all.

Hundikangrute rühma kuuluvad 65 kalmet paiknevad kõrgel loopealsel alal, vaid mõnesaja meetri kaugusel Kahala järvest. Praegu varjab rabamets vaate kalmetelt järvele kuid veel 1920 ndatel aastatel võis kalmetelt järve näha. Arvatavasti ehitati kalmed hõredasse karjatamiseks kasutatud metsa ning kalmetelt järvele avanev vaade oli inimeste jaoks tähtis.

Kalmed on sageli ehitatud looduses paikadesse, mis erinesid millekiga tavamaastikust. Niisugusteks olid näiteks veekogude kaldad ja klindiastangu lähedased alad ning mitmesugused kõrgendikud. Just sellistes kohtades paiknevad ka Kahala järve ümbruse kalmed.

Eesti kivikirstkalmete vanus, ehitus ja levik.

Kivikirstkalmed on pronksi- ja eelrooma rauaaja arvukamaiks ning ka kõige rohkem uuritud muistiseliigiks Eestis. Selliseid kalmeid on ehitatud ajavahemikus u 1100-200 eKr, üksikuid kalmeid võidi siiski ehitada kuni ajaarvamise vahetuseni. Hiliseid järelmatuseid on aga kivikirstkalmetesse tehtud siin-seal kuni muinassja lõpuni.

Maastikul paiknevad kivikairstkalmed enamasti rühmadena,ühte rühma kuulub keskmiselt 5-6 kalmet. Need on maapealsed ümmarguse põhiplaaniga matmispaigad, mida ümbritseb üks või mitu kivikirstu. Kalmed on harilikult pealt kaetud väiksemate paekividega ning näevad seetõttu välja kivikuhjatistena. Kivikrstkalmete läbimõõt on tavaliselt u 8 m ning kõrgus ümbritsevast maapinnast 0,5-1 m, kuid loomulikult on ka erandeid. Harilikult on surnud maetud kivikirstkalmetesse põletamata, end esineb ka põletusmatuseid, misvõivad olla asetatud nii kesksetesse kirstudesse kui ka kalme perifeersesse ossa. Kivikirstkalmed on levinud Põhja- ja Lääne-Eestis õhukeste mulddladega alal, vähesel määral on neid teada ka Eesti siseosas.


Matused

Kivikirstkalmetesse maeti nii mehi , kui naisi kui ka lapsi. Ühte kalmesse on harilikult maetud mitu inimest. Läbi uuritud Hundikangrute kalmetesse oli maetud 6-11 surnut, kellest paljude luudest oli kalmes vaid osa. Lisaks osalisele matmisele on surnute luid tõstetud ühest kohast teise ning seetõttu arvataksegi, et kalmed olid lisaks matmispaikadele ka rituaalide läbiviimise kohaks.

Aravtakse, et maastikul hästi esiletulevatesse ning seda jäädavalt muutnud kivikalmetesse maeti vaid tolleaegne eliit, Ühiskonna lihtliikmed maeti aga teisiti, sellisel moel, mis maastikule selget märki järele ei jätnud. Mõnede kivikalmete kaevamisel on nende juurest leitud põletatud inimluude tükikesi, mis on omal ajal lihtsalt maapinnale jäetud. Võimalik, et just sedasi maeti suurem osa pronksi- ja eelrooma rauaaja inimestest.


Hauapanused

Hundikangrud, nagu kivikirstkalmed üldiselt, on väga panustevaesed. Paljud kalmed on siin üldse panusteta, mõnedest on saadud savinõude kilde ja loomaluid. Lisaks on leitud veel üksikuid luust ja rauast ehtenõelu ning harvadel juhtudel ka mõni pronksehe. Savinõude killud ja loomaluud võivad pärineda kalmel läbi viidud rituaalidest. Ilmselt ei vajanud maetu ühiskondlik positsioon enam erilist rõhutamist kaasa pandud esemete kaudu, vaid piisas sellest, et ta oli maetud monumentaalsesse kivikalmesse.