Nicolas Bourbaki: erinevus redaktsioonide vahel
Eemaldatud sisu Lisatud sisu
Resümee puudub |
Resümee puudub |
||
1. rida:
{{vikinda}}
{{ToimetaAeg|kuu=september|aasta=2006}}
'''Nicolas Bourbaki''' on kollektiivne [[pseudonüüm]] 20. saj. prantsuse mõjukale matemaatikute ühendusele. See matemaatikute grupp kasvas välja Pariisi Ecole Normal Superieure’i noortest lõpetanutest: Need mehed otsustasid ühiselt kirjutada analüüsiõpiku, mida rakendada Prantsuse kõrgkoolides. See raamat pidi välja vahetama Goursat’ poolt kirjutatud Prantsusmaal kasutatava klassikalise analüüsiõpiku. Nad lootsid, et uuest õpikust saab vääriline vahetus Goursat’ kvaliteetraamatule ja samal ajal tahtsid, et see sisaldaks kõiki
==Liikmed==
Bourbaki liikumise asutajaliikmeteks olid Henri Cartan, Claude Chevalley (vahel ka kirjutatud kujul Chevallier), Jean Dieudonne, Jean Deslarte ja Andre Weil. Andre Weil oli universaalne, meister kõigis matemaatika valdkondades. Tema andam erinevates valdkondades, nagu harmooniline analüüs, diferentsiaalgeomeetria, algebraline arvuteooria, kompleksmuutuja funktsioonide teooria jmt. on suur. Ta oli üks peamisi Bourbaki liikumise tõukejõude ja oli isegi nii haaratud sellest, et andis oma tütrele nimeks Nicolette Bourbaki eesnime järgi. Henri Cartan oli Elie Cartani, diferentsiaalgeomeetria suurkuju poeg. Ta uuris kompleksmuutuja funktsioonide teooriat ja andis suure panuse kõigis peamistes algebralise topoloogia valdkondades. Chevalley ei tegutsenud nii mitmes valdkonnas, nagu eespoolnimetet sellid, kuid see-eest läks ta sügavuti algebralises geomeetrias ja algebralises arvuteoorias. Dieudonne kohta öeldakse vahel, et ta oli Bourbaki tööde peamine üleskirjutaja, et tema isiksus lööb kõige eredamalt välja neis kirjatöis. Ta töötas ühesuguse tarmukusega erinevates valdkondades. Tema isiksus kajastub artiklis “M. Bourbaki veast”. Seal ta kritiseerib kirjatööd, mis tal parajasti on käsil! Deslartes on üks asutajaliikmeist, keda tuntakse aga üpris vähe. Aastate jooksul on veel mitmed säravad Prantsuse ja teiste maade noored matemaatikud (Jean Coulomb, Charles Ehresmann, Rene de Possel, Szolem Mandelbrojt, Laurent Schwartz, Jean-Pierre Serre, Alexander Grothendieck, Samuel Eilenberg, Serge Lang, Roger Godement jt.) lisanud oma panuse Bourbaki töödesse.
==Töö==
Bourbaki, või õigemini mehed, kes esinesid selle nime all, võtsid endale ülesandeks luua täielik aksiomaatiline matemaatika käsitlus. Paljud matemaatikud aegade jooksul olid veendunud, et selline matemaatika ülesehitus on võimalik, kuid ei võtnud sellist kolossaalset tööd ette. See tohutu ettevõte algas Bourbaki “Elementide” väljaandmisega 1939. Raamatusari taotles matemaatika ülesehitust nii, et kõik erinevad ja vahel üksteisest kaugelseisvad valdkonnad ühenduksid kokkukõlavasse saagasse. Bourbaki pööras tähelepanu just aspektidele, mis olid esile kerkinud 20. saj alguse kiire matemaatika arenguga. Plahvatuslikult olid esile kerkinud mitmed uued valdkonnad, mille vahel polnud silmnähtavaid seoseid. Seepärast valmisidki 1968. aastaks 33 “Elementide” köidet. Bourbaki kirjutas ranges abstraktses vormis ja argumenteeris rangelt ja loogiliselt kõik seosed. Ometigi jäi tähelepanu pööramata matemaatika ajaloo varasematele suurkujudele seni, kuni Bourbaki kirjastas “Matemaatika ajaloo elemendid” 1960. Ehkki see polnud täielikult dokumenteeritud matemaatika ajalugu, selgitas see eelnevate matemaatikute töid ja tõstis au sisse need, kes seda väärisid.
|