Bridž: erinevus redaktsioonide vahel

Peamine bridžiprobleem (raskus) ongi saavutada sobivaim leping, mida saaks kõige paremini täita. Kaardimängu jaoks on välja arendatud väga palju erinevaid kaardiiseloomustamise meetodeid, mida kutsutakse [[konventsioon (bridž)|konventsioon]]ideks. On tähtis teada, et selles kaardimängus tuleb kasutada üldtunnustatuid konventsioone, seega on keelatud kasutada selliseid pakkumissüsteeme, mida vastased ei tea, kusjuures eristada tuleb bluffi, mis küll annab vale informatsiooni, kuid võib tõkestada vastaste pakkumist. Enimlevinumad pakkumissüsteemid on [[SAYC]], [[ACOL]] ja ekspertide poolt enimtunnustatud 2/1 ([[2over1]]).

Nii pakkumised, kontrad (double) ja rekontrad võivad olla kas loomulikud (naturaalsed) või kunstlikud. See sõltub pakkumissüsteemist, mida partnerid kasutavad. Kõige universaalsem on nn kõrgete kaartide punktide arvestamine (HCP), kus äss on 4 punkti, kuningas 3, emand 2 ja soldat 1 punkt, seega kaardipakk sisaldab kokku 40 punkti. Kui ühel paaril on vähemalt 26 punkti, siis seda loetakse kui üheks kindlaks geimiks, milleni partnerid omavahel pakkumissüsteeme kasutades peaksid ka välja jõudma. On tähtis nentida, et enamik süsteemi nõuab, et esimesel pakkujal oleks vähemalt 11-13 punkti. Kui aga kellelgi on punkte rohkem, siis tuleb mängu kas 1NT või 2NT, kui aga punktide arv küünib üle 21, siis on enamikes bridžikonventsioonides levinud kunstlik 2C (eriti tugev lehtedejaotus). Loomulikult kehtib see ainult esimese pakkumise kohta, edasiseid vastused ja pakkumisi ei ole ruumi kokkuhoiumõttes siin mõtet kirjeldada, need leiate välislinkidelt. Bridžis on standardsüsteemina veel levinud ka nõrk teisel astmel pakkumine, mis tähendab nõrka lehte aga head mastiolemasolekut, mida pakuti. Jällegi kehtib see ainult esimese pakkumise korral.