Võsaülane: erinevus redaktsioonide vahel

Eemaldatud sisu Lisatud sisu
PResümee puudub
Sedum (arutelu | kaastöö)
Resümee puudub
34. rida:
 
Võsaülast on rahvapäraselt nimetatud külmalilleks, haraklilleks, lumekellukeseks, lumelilleks, valgeks lilleks, varesjalaks ja vareselilleks.
 
[[Inglismaa]]l peetakse võsaülast üheks iidsete metsaalade [[indikaatortaim]]eks.<ref>[[Brent Elliot]] Flora. Aialillede illustreeritud ajalugu. 2001 Tänapäev lk26</ref>
 
==Levik==
39. rida ⟶ 41. rida:
 
==Liigikirjeldus==
Ilma õiteta on ta väga sarnane [[kollane ülane|kollase ülasega]]. Erinevust võib tähelepanelikumal vaatlemisel märgata lehtedes: kollasel ülasel on lehtede üksikud osad kitsamad kui võsaülasel. Samuti on võsaülase õie alusel olevad lehed pikema rootsuga. Ülasel on üks [[juurmine leht]]. Ka ülase õis on ebatavaline. [[Tupplehed]] moodustavad valge ümbrise mitmele tolmukale ja emakale, [[kroonlehed|kroonlehti]] ülasel aga üldse ei ole.
 
Võsaülane paljuneb kahel viisil. [[Risoom]]i külgedel asuvad harud moodustavad [[pung]]asid, millest kasvavadki uued taimed. Teatud aja möödudes kaob neil ühendus emataimega, uuel taimel moodustuvad õied aga alles kümne aasta pärast. [[Seemned|Seemneid]] levivatad põhiliselt [[sipelgas|sipelgad]].
50. rida ⟶ 52. rida:
Võsaülase söömisel võib inimene saada ülasemürgituse. Koduloomad ei söö teda sellepärast, et tal on kibe maitse. On levinud omapärane uskumus, et kui kevadel esimene külmalille (võsaülase) õis ära süüa, siis ei ole vaja terve aasta jooksul külma karta.
 
==Viited==
{{viited}}
 
{{Commons|Anemone nemorosa}}