Olav II Haraldsson: erinevus redaktsioonide vahel

Eemaldatud sisu Lisatud sisu
Resümee puudub
Resümee puudub
9. rida:
Varaste aastate jooksul läkski kõik nii nagu [[Olav II]] planeeris. Temast sai esimene üleriigiline kuningas. Juhtides võimsalt kogu riiki, rajas ta lõpuks haldusliku võrgustiku ja seadusliku süsteemi, mis hoidiski riiki koos. Ta käis paljudel misjoniretkedel [[Norra]] nendes paikades, kuhu ristiusk veel jõudnud ei olnud, eriti sisemaal ja põhjas. Nähes ette püsivat alust ristiusule, konstrueeris ta kirikuid ja pühitses preestreid vastavalt rahvuslikel kaalutlustel. Esitledes seaduspäraseid õpetusi nii riigile kui kirikule, sai see pöördepunktiks kohalike õpetuste arengule: perekonnakeskse ühiskonna ideaalid pidid aegamisi looma teed usku isikule omastele väärtustele, halastuse olulisusele ja kohustusele kaitsta väeteid.
 
Võim uuristas ta jalgealust ja ta oli sunnitud põgenema. Oma viimase aasta veetis ta oma sugulase[[väimees|väimehe]] [[Jaroslav Tark|Jaroslav Targa]] juures [[Kiiev]]is. See linn oli selleks ajaks kasvanud [[Ida-Euroopa]] vaimseks keskuseks, kus [[teoloogia]] ja [[filosoofia]], [[klooster|kloostrid]] ja [[kunst]] õitsesid.
 
[[1030|1030.]] aastal pöördus ta tagasi [[Norra]]sse, et uuesti võimule tulla. [[29. juuli|29. juulil]] toimus [[Stiklestad]]is otsustav lahing. Vähemuses ja allasurutuna oma vastaste poolt, kuningas langes. Tema keha toimetati sealt ära, et see sängitada mulda liivamadalikule Nidarosi linna (praegune [[Trondheim]]), kus [[Nidarosi katedraal]] praegu seisab.