Balti kubermangud: erinevus redaktsioonide vahel
Eemaldatud sisu Lisatud sisu
Resümee puudub |
|||
30. rida:
Eesti- ja Liivimaa kubermangu vallutamisel [[Põhjasõda|Põhjasõja]] käigus alistusid [[Eestimaa rüütelkond|Eestimaa]] ja [[Liivimaa rüütelkond]] ning keiser [[Peeter I]] kinnitas nende eriõigused nendes kubermangudes ([[30. september|30. septembril]] [[1710]] Liivimaal ja [[1. märts]]il [[1712]] Eestimaal). Eriõigused kandsid üldnimetust [[Balti erikord]]. Erikorra alusel oli kubermangude aadlikogunemistel suur autonoomsus elukorralduse määramisel. Keisrivõimu esindas kuberner. Liivi- ja Eestimaa ning osa Soome alade haldamiseks loodi Peterburis keisri õukonna juures Liivimaa, Eestimaa (ja Soome) asjade kontor (''камер-контор лифляндских, эстляндских (и финляндских) дел''), mille juhiks oli tingimata [[baltisakslased|baltisaksa]] päritolu isik. Samuti allutati [[1718]] antud kubermangude kohtualluvust ning regulatsioone koordineeriv Liivimaa, Eestimaa (ja Soome) asjade erilisele justiitskollegiumile (''особой юстиц-коллегии лифляндских, эстляндских (и финляндских) дел''). Need kollegiumid koondati [[1738]] ühisesse koleegiumisse, kuhu kuulus 2 departemangu, kuid [[1740]] lahutati kolleegiumid uuesti ja justiitskolleegium allutati [[Valitsev Senat|Valitsevale Senat]]ile.
Baltisaksa aadelkonna poolehoiu võitmiseks tühistas Peeter I [[Rootsi]] kuningate algatatud [[mõisate reduktsioon]]i ja tagastas mõisad nende endistele omanikele. Lisaks tohtis Balti kubermangudes järgida oma usutunnistust, mitte minna sundkorras [[
Veel üks eripära oli kahe paralleelse asjajamisdepartemangu olemasolu, kus ühes toimus venekeelne ja teises saksakeelne haldustegevus.
| |||