88 095
muudatust
(+ viide) |
|||
}}
"'''Keisri hull'''" on [[Jaan Kross]]i kirjutatud [[romaan]], mis ilmus 1978. aastal. Peategelaseks on Liivimaa [[Võisiku mõis]]a aadlik [[Timotheus Eberhard von Bock]] (1787-1836), kes erineb tavalisest mõisnikutüübist. Tema päritolu, haridus, erandlik intellekt ning lahinguvaprus on temast teinud keiser [[Aleksander I]] sõbra.
Teost on tõlgitud vähemalt 16 keelde, millega ta on üks maailmas tuntumaid eesti kirjandusteoseid maailmas<ref>[http://www.arileht.ee/artikkel/441530 "Eesti lugu 50 raamatu kaudu"], Ärileht, 13. september 2008</ref>.
Bock šokeerib oma käitumisega aadelkonda, loobudes keisri vallastütre hiilgavast partiist ja abielludes naisega pärisorjade hulgast. Timotheus von Bock oli eetilisusest käituv tegelane Krossi loomingus. Eesmärk oli Bocki jaoks tähtis ning selle saavutamisel ei kohkunud ta tagasi millegi ees. Eesmärgistatus iseloomustab peaaegu kõiki Krossi proosateoseid.
Teos on kirjutatud päevikuvormis, märkmeid teeb toimunu kohta väljamõeldud tegelane, Eeva vend Jakob. Romaani aluseks oli Jakob Mätliku päevaraamat. J. Mätlik ise oli Timotheus von Bocki naise, Eeva vend. Päevaraamat on täis erinevaid kohti, juhtumisi ja tegelasi 19.sajandist, milledest enamus on ka faktilist kinnitust leidnud.
==Sisukokkuvõte==
Tavatu lugu balti aadliku, Võisiku mõisahärra Timotheus von Bocki ja tema naise Eeva, endise lihtsa taluneiu, kompromissitust elust möödunud sajandi esimesel poolel. Raamat, mille ridadesse (ja ka nende vahele) on autor kirjutanud palju selliseid tõdesid, mille avaldamine kaasaegset teemat käsitlevas teoses olnuks esmatrüki ilmumise ajal mõeldamatu. Tugeva isiksuse ja diktatuuri vastasseisu teema ajendas paljude allasurutud tõdede taasärkamist ja aktualiseerumist.
Jaan Krossi
Timotheus saatis oma manifesti keisrile enne selle avaldamist [[Maapäev]]al. Ta oli varem andnud tsaarile lubaduse talle alati tõtt rääkida ning ta kavatses seda teha ka nüüd. Tsaar ei saanud selle manifesti avaldamist aga lubada, sest tagajärjed oleks võinud keisrile endale saatuslikuks saada. Timotheus von Bock saadeti vangilaagrisse avalikkusele põhjust avaldamata. Von Bock oli tahtnud teha head, kuid tingimused polnud sobivad. Seetõttu määras tema eetiline eneseteostus ta praktiliselt surma – Vene vanglate tingimused olid kohutavad, isegi vaatamata sellele, et talle kongi klaver viidi.
Timo ei jätnud oma kirjatööd pooleli. Ta jätkas sealt, kus ta pea kümme aastat tagasi lõpetanud oli. Mingi sisemine jõud sundis teda selleks ning ta ei loobunud kirjutamisest, vaatamata suhteliselt suurele ohule saada avastatud tsaari nuhkide poolt.
Von Bock otsustas Eestist põgeneda ja leida rahu mujal, kuid viimasel hetkel ta sellest kavatsusest loobus. Ta tajus, et mõju Vene impeeriumile on suurem, kui ta jääb paigale. Ta riskis enesehävitusega, sest kui ta oleks tabatud, siis arvatavasti oleks karistuseks olnud surm või piinamine. Ta otsustas jääda
==Viited==
<references>
==Välislingid==
|