|
Esimeseks direktoriks ja professoriks määrati Saksamaalt pärit [[Peter Boje Jessen]], kes oli 1823. aastal siirdunud Venemaale, toiminud sõjaväe-veterinaarina ning omandanud 1839 tollal kõrgeima, vanema veterinaararsti astme.
Kooli materiaalse baasi tugevdamiseks anti sellele üle likvideeritud Vilniuse Meditsiinilis-Kirurgilise Akadeemia veterinaariaosakonna varad. Esialgu asus uus kool ajutistes kohandatud ruumides.
Kool avati pidulikult 6. veebruaril [[1849]] kaheastmelisena. Ülemastmes võis omandada veterinaararsti kutse ning kaitsta magistrikraadi, alamastmes valmistati ette arsti abilisi.
Aastal 1852 loobuti alamastmest. 1856 asus kool kooli jaoks ehitatud hoonetesse Tartus Narva maanteel. Aastal 1858 asus direktori kohale professor [[Heinrich Friedrich Simon Unterberger]]
1873 nimetati kool ümber '''Tartu Veterinaarinstituudiks''' (Kaiserliche Veterinair-Institut zu Dorpat).
1880. aastatel viidi üle vene õppekeelele ning mujalt pärit üliõpilaste osakaal kasvas. Aastal 1882 määrati direktoriks [[Casimir Carl Eduard von Raupach]].
Tartu Ülikooliga tehti koostööd kogu eksisteerimisaja vältel, eelkõige [[bakterioloogia]], [[kirurgia]] ja [[füsioloogia]] valdkonnas.
Nimekamaid õppejõude olid füsioloog [[Alexander Schmidt]] ja bakterioloog [[Friedrich Brauell]] ([[Siberi katk]]u pisiku avastaja 1856).
Aastal [[1918]] liideti kool [[Tartu Ülikool]]iga ja nimetati loomaarstiteaduskonnaks.
Aastal [[1951]] sai ta oluliseks osaks [[Eesti Põllumajanduse Akadeemia]]st, ning on tänapäeval Veterinaarmeditsiini ja loomakasvatuse instituudina Maaülikooli koosseisus.
[[Kategooria:Tartu koolid]]
[[Kategooria:Veterinaaria]]
[[Kategooria:Eesti Maaülikool]]
| 