1864. aasta kohtureform Venemaa Keisririigis

1864. aasta kohtureform Venemaa Keisririigis oli keiser Nikolai I valitsemisajal õigusteadlase Mihhail Speranski juhtimisel väljatöödatud ning keisri poolt kinnitatud Venemaa läbiviidud õigusmõistmiskorralduse kaasasjastamine, mis kindlustas Venemaa Keisririigi elanike õiguskaitse kuni 22. novembrini 1917, millal Venemaa Nõukogude Vabariigi Rahvakomissaride Nõukogu need põhimõtted likvideeris.

Kohtukorraldus enne reformi

Kuni kohtukorralduseni oli keisririigi elanike õiguskaitses ja õigusemõistmises kaks instantsi: seni pärisorjuses olnud talupoegade ja nende pereliikmete üle mõistis kohut nende omanik mõisnik, välja arvatud eriti raskete kuritegude korral-siis arutas nende tegevust ja mõistis kohtut maakonnakohus või kohtupalat.

Linnaelanike jaoks oli esimene aste õiguse- ja kohtumõistmiseks (квартальный надзиратель) ning järgmiseks astmeks (становой пристав), kes teostasid ka haldus- ning kriminaalkohtupidamist oma pädevuse piires.

Kohtureformi põhimõtted

Peale Venemaal pärisorjuse likvideerimist 1863 oli järgmiseks muudatuseks 1864. aastal kehtestatud kohtureform, millega kehtestati uued kohtupidamist korraldavad seadustikud: uus kohtupidamise seadustik, uus kohtukorralduse seadustik, uus tsiviilkohtukorralduse seadustik, uus karistusseadustik, mida kasutasid rahukohtunikud. Reformi ettevalmistajad tegid ettepaneku viis sisse vandekohtuniku institutsioon kohtupidamisse lisaks olemasolevate kohtunikule, kaitsja osalemiseks esmastest uurimistoimingutest, kohtukontrolli sisseviimine isikute kinnipidamisel.

Kriminaalkohtupidamises toimunud muudatused

Seniste seisustekohtute asemel moodustati kaheastmeline kohtusüsteem, mille kõrgemaks astmeks oli Senat ja madalama astme kohtuteks üldkohtud-maakonnakohus ja Kohtupalat ja rahukohus.

Kohtupidamises üldkohtutes kaasati lääne-euroopa õigussüsteemi eeskujul vandekohtunikd, kellele seati aga haridus- ja materiaalse seisunditsensused.

Vandekohtunikuks sobivate isikute kohta koostati nimekirjad, kuhu kuulujad pidid vastama järgmistele nõuetele:

• teenistus riigiteenistuses mitte madalamal kui 5 klassis,
• valitus kohaliku linna- või aadliomavalitsusse;
• maavalduse olemasolu mitte vähem, kui 100 dessantiin,
• kinnivara olemasolu, mille väärtus pidi olema 500 kuni 2 000 rubla,
• aastane sissetulekuk 200 kuni 500 rublani(alumine summa oli maakonnalinnade ja ülemine summa pealinnade elanikele).

Talupojad võisid kuuluda vandekohtunike hulka vaid juhul kui kui nad olid valla või küla omavalitsuses vallvanema või külavanema ametikohal, vallakohtu kohtunikud või muudel sellega võrdsetel ametikohtadel. Vandekohtuniku kandidaat pidi olema vanuses 25 kuni 70 aastat ja Venemaa Keisririigi kodanik ja kandidaat pidi olema elanud ühes kohas vähemalt 2 aastat. Välistati kandidaatidest isikud, kes olid kohtu- ja uurimise all, pimedad, kurdid, vaimuhaiged, vülgnikud, äärmisse vaesusesse langenud ja koduabilised. Nimekirjadesse ei lisatud vaimulikke, munki ja sõjaväelasi, kindrali auastmes, kohtu ja prokuratuuri töötajad, politseiametnikud, sõjaväelased, õpetajad.

Iga kohtuistungi ajaks valiti nimekirjast välja 30 vandekohtuniku kandidaati, kellest nii kaitse kui ka süüdistuse esindaja võis taandada kumbki 6 kandidaati ilma selgitusteta, peale mida allesjäänud 18 kandidaadi seast valiti liisu teel 12 vandekohtunikku ja 2 varuvandekohtunikku.

Negatiivseks küljeks vandekohtunike tegutsemises oli tegevuse ja elamiskulude mittetasumine kohtupidamie ajal maakonnalinnas, vandekohtunikud pidid kogu protsessi ajaks kõrvale jääma oma igapäevategevusest ning elatusallikaist, mis maalt pärit talupoegadele oli tõsiseks talumajapidamist häirivaks faktoriks.

Vandekohtunikud osalesid kohtuasjade läbivaatusel, mille eest Karistusseadustik nägi ette karistused, seoses isikult seisuslike õiguste äravõtmine (seisulike, varaliste või perekondlike jne).