Klaasikunst: erinevus redaktsioonide vahel
Eemaldatud sisu Lisatud sisu
Resümee puudub |
Resümee puudub |
||
10. rida:
Seda kõrgelt hinnatud materjali valmistsid ühiskonnas käsitöömeistrid, kelle töö oli ümbritsetud salapära ja müstikaga. Esimesed kirjalikud andmed valemite kohta on kirjutatud kiilkirjas, mis teeb neist arusaamise väga raskeks, ja näitab kui kiivalt hoiti klaasivalmistamise saladusi. Klaasikunst omandas müütilise tähenduse ja see pani aluse tervele reale rituaalidele, mille abil määrati sulatusahjule sobiv koht ja aeg, millal tohtis seal tuld süüdata.
Tegelikult pole klaasileiutamise täpset aega raske kindlaks määrata, kuid juba antiikajast on seoses selle leiutamisega räägitud mitmeid legende. Kõige tuntuma ja levinuma autoriks on Plinius Vanem, kes kirjutab oma raamatus 'Looduse Ajalugu', et avastamiskohaks oli paik Vahemere rannikul Belo jõe suudme lähedal.
Plinius kirjutab: 'Räägitakse et salpeetriga kauplejad jäid oma laevadega ankrusse ja hakkasid rannal süüa tegema. Kuna nad ei leidnud ühtegi kivi, millega katelt toestada võtsid nad oma laevalastist ühe kamaka salpeetrit. Selle põlemisel ja rannaliivaga segunemisel tekkis klaasjas materjal.'
Legend levis ning klaasi algmaterjalide hulk kasvas, kuid sellistes tingimustes poleks sulamisprotsess võimalik olnud. Samuti ei leia see lugu tõestust tänapäeva arheoloogias, sest esimesed klaasileiud pärinevad pronksiaegsest Mesopotaamiast, kus sealsed keraamikud katsetuste käigus leiutasid juhuslikult klaasi. Klaasist valmistati vääriskividele sarnanevaid helmeid. Nende enamjaolt helesiniste ja roheliste esemete valmistamseks anti klaasile esmalt sobiv kuju, seejärle helmed lihviti.
Teisel aastatuhandel e. Kr. suutsid klaasimeistrid valmistada õõnsaid esemeid kuumtöötlemise teel, mitte neid klaasplokist välja lihvides.
'''ESIMESED TEHNIKAD'''
Alates aastast 1650 e.Kr hakati tuum ja vabatehnikas valmistama väikeseid klaasesemeid. Kindlasti oli see enne klaasipuhumise leiutamist kõige levinum tehnika õõnesvormide valmistamisel. Selle jaoks moodustati metallvarva otsa südamik e. tuum, mille kujuliseks jäi nõu sisemus. Tuum valmistati savist, liivast või mõnest muust orgaanilisest ainest. Tuumale hakati koguma klaasi, kstes seda kuuma klaasisulami sisse ja/või kerides tuumale sulaklaasniiti. Seejärel rulliti valmivat eset tasasel pinnal, et tasandada klaasi paksust ja silendada pinda. Esemeid kaunistati värviliste klaasniitidega ja siluti üle metalltööristaga seejärel liideti anumale külge sangad, jalg, alus ja serv. Kõige lõpuks võeti anum metallvarva otsast. Jahtunud klaaseseme seest eemaldati tuum. Selles tehnikas tehti palju erineva kujuga vorme, mis olid sarnased tänapäeva keraamikale. Mitmesuguste vormide kasutuselevõtt tõi kaasa uute tehnikate tekke, mille abil klaasimeistrid said valmistada kauneid ja keerukaid anumaid. Nende loomisel kasutati ka keraamikute ja metallikunstnike abi.
ÜKs vormide võimalusi oli valada sulatatud klaas metallist abivahendigalahtisesse vormi ning pressida viskoosset massi seni kuni see võttis vormi kuju.
Hiljem eemaldati ese vormist ja lihviti. Selle tehnika abil valmistati vääriskividele sarnaseid esemeid, plaate, väikeseid reljeefe või inkrustratsioone mööbli kaunistamiseks. Kasutati ka mitmeosalisi vorme, milles klaasipuru sulatati niikaua kuni see vormikuju võttis.
See tehnika mida tänapäeval nimetatakse ''pate de verre'''ks oli väga levinud Mesopotaamias, Egiptuses, Foiniikias ja Kreekas
Aastal 1500 eKr võeti Mesopotaamias kasutusele mosaiiktehnika, milles on valmistatud ühed kaunimad antiikaja esemed.
| |||