Essee: erinevus redaktsioonide vahel

'''Essee''' on mitte[[fiktsioon]]ilise [[kunst]]ilise [[proosa]] [[žanr]], milles esitatakse üldarusaadavaid arutlusi filosoofistel, poliitilistel, teaduslikel, religioossetel jm üldhuvitavatel teemadel isikupärasest, subjektiivsest vaatenurgast ja ilukirjandusele omases nõudlikus stiilis. Essee ei ole filosoofiline teos ega teaduslik töö, vaid kirjandusteos, mistõttu selle hindamisel on määravad nimetatud kirjanduslikud kvaliteedid, mitte filosoofiline ja teaduslik pädevus ning rangus. Esseede kirjutajaid nimetatakse [[esseist]]ideks.

ja tähendab katset (katsetust). Essees teeb inimene katset tabada tõde ühekorraga, tervikuna.<ref>[[Ülo Matjus]]. "Küsitavaks kunst." (Kunsti spetsiifika.) – Looming 1980, nr. 1, lk 103–113.</ref> Essee puhulei hinnataksepretendeeri autoriaga vaimsetkogu mõttelenduteema jaammendamisele sisemistega vabadustunnetterviklusele vormis. TaEsseistlik meetod on eksperimentaalne viis läheneda ainesele ning vaadelda seda eri vaatepunktidest. Kõige tähtsam ei pretendeeriole teemaessees ammendamiselepakutav egaarutlusaine, tervikluselevaid vormismõtete areng lugeja silme all. "Ta ei pretendeeri ortodoksiale, ta on pigem mäng."<ref>[[Valmar Adams]]. "Essee esseest" – [[Keel ja Kirjandus]] [[1989]], nr 1, lk 3.</ref> Essee puhul hinnatakse autori vaimset mõttelendu ja sisemist vabadustunnet. Essee ei kirenda [[tsitaat]]idest ja [[märkus]]test. Esseed iseloomustab teatud kergus, stiililine lihvitus, arusaadavus ja ka meelelahutuslikkus.

Francis Baconi (1561-16261561–1626) kaudu levis Montaigne'i antud nimetus "essee" Inglismaa nn moraalsetesse nädalalehtedesse, 18. sajandil oli see Inglismaal üks juhtivaid ajakirjandusžanre, sealt kandus see ka ilukirjanduse valda ja ilukirjanduse osana mõistetuna uuesti prantsuse kirjandusse ning levis ka ameerika, saksa ja hispaania kirjanduses.