Essee: erinevus redaktsioonide vahel

Eemaldatud sisu Lisatud sisu
Vikker (arutelu | kaastöö)
Resümee puudub
Vikker (arutelu | kaastöö)
Resümee puudub
2. rida:
{{See artikkel| räägib kunstilise proosa žanrist; koolitöö žanri kohta vaata artiklit [[Essee (koolitöö)]]}}
'''Essee''' on mitte[[fiktsioon]]ilise [[kunst]]ilise [[proosa]] [[žanr]], milles esitatakse üldarusaadavaid arutlusi filosoofistel, poliitilistel, teaduslikel, religioossetel jm üldhuvitavatel teemadel isikupärasest, subjektiivsest vaatenurgast ja ilukirjandusele omases nõudlikus stiilis. Essee ei ole filosoofiline teos ega teaduslik töö, vaid kirjandusteos, mistõttu selle hindamisel on määravad nimetatud kirjanduslikud kvaliteedid, mitte filosoofiline ja teaduslik pädevus ning rangus.
 
Esseed iseloomustab teatud kergus, stiililine lihvitus, arusaadavus ja ka meelelahutuslikkus. Essee ei kirenda [[tsitaat]]idest ja [[märkus]]test. Esseistlik meetod on eksperimentaalne viis läheneda ainesele ning vaadelda seda eri vaatepunktidest. Kõige tähtsam ei ole siiski mitte arutlusaine, vaid mõtete areng lugeja silme all.
 
Žanr on saanud nime [[Michel de Montaigne]]'i teoseltteose "[[Essais]]". tiitellehe järgi
ja tähendab katset (katsetust). Essees teeb inimene katset tabada tõde ühekorraga, tervikuna.<ref>[[Ülo Matjus]]. "Küsitavaks kunst." (Kunsti spetsiifika.) – Looming 1980, nr. 1, lk 103–113.</ref> Essee puhul hinnatakse autori vaimset mõttelendu ja sisemist vabadustunnet. Ta ei pretendeeri teema ammendamisele ega terviklusele vormis. "Ta ei pretendeeri ortodoksiale, ta on pigem mäng."<ref>[[Valmar Adams]]. "Essee esseest" – [[Keel ja Kirjandus]] [[1989]], nr 1, lk 3.</ref>
 
Esseede kirjutajaid nimetatakse [[esseist]]ideks.
 
Esseesid võib eristada pikkuse järgi. Lühiessee pikkus võib alata 500 sõnast, pikemas essees on 2000–4000 sõna või veelgi rohkem. Eristatakse ka prantsuse stiilis esseesid, mis on oma eesmärkidelt ja stiililt tihti lähedasemad [[följeton]]ile, ja inglise/ameerika stiilis akadeemilisi esseesid, mis on ranges arutlevas laadis, kriitilised ja argumenteerivad ning sageli pikemad.
Mõnikord mandub essee ka stiliseeritud ja estetiseeritud lobisemiseks.
 
==Ajalugu==
 
==Ajalugu==
Žanr on saanud nime [[Michel de Montaigne]]'i teoselt "[[Essais]]".
 
Maailmakuulsad esseistid on veel [[Gotthold Ephraim Lessing]], [[Johann Gottfried von Herder]].
 
Francis Baconi (1561-1626) kaudu levis Montaigne'i antud nimetus "essee" Inglismaa nn moraalsetesse nädalalehtedesse, 18. sajandil oli see Inglismaal üks juhtivaid ajakirjandusžanre, sealt kandus see ka ilukirjanduse valda ja ilukirjanduse osana mõistetuna uuesti prantsuse kirjandusse ning levis ka ameerika, saksa ja hispaania kirjanduses.
Esseed iseloomustab teatud kergus, stiililine lihvitus, arusaadavus ja ka meelelahutuslikkus. Essee ei kirenda [[tsitaat]]idest ja [[märkus]]test. Mõnikord mandub essee ka stiliseeritud ja estetiseeritud lobisemiseks.
 
Maailmakuulsad esseistid on veel esseiste:[[Gotthold Ephraim Lessing]], [[Johann Gottfried von Herder]], [[Th. Carlyle]].
Esseistlik meetod on eksperimentaalne viis läheneda ainesele ning vaadelda seda eri vaatepunktidest. Kõige tähtsam ei ole siiski mitte arutlusaine, vaid mõtete areng lugeja silme all.
 
==Eesti==
29. rida ⟶ 32. rida:
== Kirjandus ==
* [[Aleksander Aspel]], "Esseest" – [[Looming (ajakiri)|Looming]] [[1938]], nr 7, lk 792–796 [http://www.kirjandusarhiiv.net/?p=325]
* [[Harald Paukson]],. "Vaatlusi eesti esseest" – Looming [[1939]], nr 5, lk 514–521, nr 6, lk 620–627 ja nr 8, lk 871–877
* [[Rein Veidemann]]. "Essee [[Gustav Naan]]i esseest." – Looming 1979, nr 11, lk 1604–1607
* [[Ülo Matjus]]. "Küsitavaks kunst." (Kunsti spetsiifika.)– Looming 1980, nr. 1, lk 103–113
* [[Valmar Adams]],. "Essee esseest" – [[Keel ja Kirjandus]] [[1989]], nr 1, lk 1–4
* [[Lehte Tavel]],. "Essee: vabadus ja piirid" – Keel ja Kirjandus 1989, nr 10, lk 595–603 ja nr 11, lk 660–671
 
==Viited==
{{viited}}
 
[[Kategooria:Kirjandus]]