Henri Michaux: erinevus redaktsioonide vahel

Eemaldatud 6749 baiti ,  13 aasta eest
P
Tühistati 217.159.183.210 (arutelu) muudatus ning pöörduti tagasi viimasele muudatusele, mille tegi Improvisaator
Resümee puudub
P (Tühistati 217.159.183.210 (arutelu) muudatus ning pöörduti tagasi viimasele muudatusele, mille tegi Improvisaator)
[[sv:Henri Michaux]]
[[zh:亨利·米肖]]
 
Henri Michaux sündis 1899 väikses Belgia linnas Namuris. Toona ei aimanud keegi, et ilmavalgust on näinud üks droogilisemaid (mõnest vaatevinklist ka traagilisemaid) luuletajaid-kunstnikke läbi aegade. No ei oska ju midagi arvata enesesse tõmbunud, teismelisest Jesuiitide kooli kasvandikust, kes müramise ja lõbutsemise asemel huvitub ladina ja hiina keeltest, kalligraafiast, mardikate korjamisest, kristlikust müstikast ning kunstist.
 
Michaux jaoks polnud kunstiliikidel vahet: ühed maailma tunnetamise ja kajastamise vahendid kõik. Noil perioodidel, mil tema suhteliselt labiilne loomus pidas keelt elususe väljendamiseks juba iseenesest liig kitsaks, ahistavaks – just noil aina sagedasemaks muutuvatel aegadel tegeles Micaux maalikunsti ja üldse visuaalsusega. Laias maailmas kõlabki Micaux' nimi kõige sagedamini seoses kunstiga.
 
Ülikooli-eelne aeg Michaux' elus möödus kõikvõimaliku ekstsentrilise kirjanduse ahmimise tähe all – alates pühakute elulugudest ja lõpetades avangardliku luulega. Vanemate poolt oodatud preestriks hakkamise asemel asus Michaux 1919 ülikoolis arstiteadust õppima. Aasta jooksul Michaux väsis meditsiinist ning 1920 läks kaubalaevale madruseks. Aastaga sai Lõuna- ja Põhja-Ameerika sadamatestki villand – ning mõni päev enne laevaõnnetust lahkus Michaux sellestki tööpaigast. Esialgu suutis nõrk süda Belgiasse naasnud noormehe armeeteenistusest päästa. 1922 ehk sõjaväehospidalis viibimise ajal avastas Michaux Lautreamont'i, kes andis Michaux'l vabaduse ja sädeme kirjutada enese luulet. Luuletamisega paralleelselt pidas Michaux hulka ameteid, mistõttu ta ise pidas end lootusetuks ebaõnnestujaks. Raske oli leida ennast rahuldav luulelaad, millest johtuvalt ta kasutas mitmeid pseudonüüme – omaenda nime kasutamine tundus selle muutmisena interjööri osaks. Justkui juhuslikult saatis mõnd pingutust luule vallas aga edu, ja esimest korda ilmus Michaux' luule trükis 1922. aastal varase Michaux' toetaja Franz Hellens'i kirjandusajakirjas Le Disque Vert. Veidi pärast seda palkas Franz Hellens Michaux Le Disque Vert'i peatoimetaja asetäitjaks. Ajakirja toimetamise kõrval hoolitses Michaux ka selle eest, et omaette raamatuni jõuaksid mitmed ajakirja veergudel ilmunud. 1923 ilmus Michaux esimene raamat Les rêves et la jambe (Unenäod ja jalg).
 
1924 lahkus Michaux alul Belgiasse (sisimas kibedalt põlatud paik) ja sealt Pariisi, kus temast sai Simon Kra' kirjastuse müügimees. Seal töötades kohtus ta kirjanik Jules Supervielle'iga, kes palkas ta oma erasekretäriks. Pariisi literaatide sekka sulandumine läks kiirelt. Tänu suure kujutlusvõimega Klee, Ernsti ja Chirico töödele avastas ta sel perioodil maali, millist kunstiliiki ta varem põlgas. Samaaegselt selle avastusega avastas ta ka Lautreamont'i, kes avas Michaux jaoks maailma, ja kes õhutas Michaux'd oma maalides eksperimenteerima – eesmärgiks vabaneda tunnetest ja kujutada üksnes reaalsust. 1927 avaldas Michaux' kirjutuslaadilt kirju raamatu Qui je fus (Kes ma olin) prantsuse üks suuremaid kirjastusi Gallimard. Hiljem salgas Michaux selle teose maha ja keelas selle taaspublitseerimise oma elu ajal. Samal aastal sõitis Michaux koos kaasluuletaja Alfredo Gangotena'ga Lõuna-Ameerikasse. Sellest üle aasta kestnud reisist ajendatuna sündis luuleline eba-reisikiri Ecuador, mis ajakirjas ilmus 1929. Oma vanemate surma järel 1929 reisis Michaux Põhja-Aafrikas, Türgis, Itaalias; reisimise eesmärk oli vabaneda Euroopa kultuuri painavatest märkidest. Endale sobiva vabaduse-vormi leidis ta 1931-1932 reisil Aasiasse. Kaheksa kuuga rändas ta läbi India, Nepaali, Tseiloni, Hiina, Jaapani ja Indoneesia – tehes kõikjal impressionistlikke ülestähendusi sealsest rahvast ja kultuurist. 1933 ilmusid need ülestähendused pealkirja all Un bárbaro en Asia (Barbar Aasias), mida hiljem keelati seal avalduvate rassismi-ilmingute tõttu. Raamatuga Au pays de la magie (Ööreisid) (1935) alustas Michaux omaenda nn tunnusstiili välja töötamist. Seda stiili iseloomustab veider segu õudusest, õelusest ja huumorist. Michaux stiili iseloomustab suur kehalisus ja suunatus kõikideöe inimmeeltele.
 
1930. aastate keskel reisis Michaux Hispaaniasse, Kanaari saartele ja Portugali. 1935 kohtus Michaux oma peatse abikaasa Marie-Louise Ferdière'iga, kusjuures see abielu kestis aastaid. 1936 sõitis Michaux Buenos Airesesse PEN-kollokviumile, kus ta kohtus Jorge Luis Borgesega, kes vahendas Michaux' töid Ladina-Ameerikas. Samal aastal alustas Michaux koostööd Pariisis ilmuva müstitsismi ja luule ajakirjaga Hermes, millise väljaande toimetajaks ta paari aasta pärast hakkas.
Kuigi Michaux' kirjanduslikult loomingul oli suur publikumenu, pöördus ta 1930. aastate teises pooles üha enam maalikunsti poole. Tema esimene personaalnäitus toimus 1937. aastal Galerie Pierre'is Pariisis. Michaux' kasvav huvi kunsti vastu tipnes 1939, mil ta publitseeris teose, milles tema luuletusi saatsid enese abstraktsed illustratsioonid. Belgia kodanikuna ei pääsenud Michaux okupeeritud Pariisist välja, mistõttu ta tõmbus oma koju Le Lavandou's, kus ta kirjutas ja maalis kogu okupatsiooni vältel. 1941 alguses keelasid natsid „kultuskirjanik“ Andre Gide'i poolt oraniseeritud konverentsi Michaux'st – pärast seda ilmus Gide'i teos Avastades Henri Michaux'd. See raamat aktualiseeris Michaux ka laiema publiku jaoks. Edasise karjääri ja kirjandusliku reputatsiooni jaoks oli see küll tähtis, kuid see tähelepanu kujunes erakliku kunstniku jaoks jalustrabavaks. Okupatsiooni vältel keskendus pereelule, eeskätt suhetele abikaasa Marie-Louise'ga, kes jäi lapseootele. Intiimsus ning abielu-rutiin tundusid aga olevat just see, mida vaikne üksiklane Michaux vajas. Seetõttu kandis Marie-Louise'i veenmine vilja, ning 1943 nad abiellusid. Kahjuks ei säästnud isegi range dieet sellest, et sõja lõpu eel diagnoositi noorel naisel tuberkuloos, millest tervenemine kujunes pikaldaseks.
 
1948 suri abikaasa, mis tõi enesega varasemast veelgi raevukama hooga kirjutamine, peatselt suubus energia rohkem maalimisse. Umbest samast ajast algas kümmekond aastat kestnud eksperimenteerimine igasuguste droogidega ja meditatsiooniga. Kuni ta loobus keemiast kui ebausaldusväärsest. Omistatud kirjanduslikest autasudest ütles ta ära põhjendades seda nii: ma ei tegele kirjandusliku loominguga, vaid enese uurimisega. Michaux kujunes 1960ndatel-1970ndatel maailma mastaabis kuulsaimaks prantsuse luuletajaks ühtviisi surrealistide, Uue Laine autorite ja Ameerika biitnike hulgas.
 
Tormisel elumerel seilanud kirjanik-kunstnik hakkas oma eluõhtul üha sagedamini kiikama ida mediteerimise suunas. Südamehaige surm saabus 1984.
27 740

muudatust