Tema Keiserliku Majesteedi Isikliku Kantselei Kolmas Osakond: erinevus redaktsioonide vahel
Eemaldatud sisu Lisatud sisu
+välislink |
Resümee puudub |
||
1. rida:
'''Tema Keiserliku Majesteedi Isikliku Kantselei Kolmas Osakond''' ([[vene keel]]es ''Третье отделение Собственной Его Императорского Величества Канцелярии''), lühemalt tuntud lihtsalt '''Kolmanda osakonna''' nime all, oli aastatel [[1826]]–[[1880]] [[Venemaa]]l tegutsenud sisejulgeoleku ametkond, mis tegeles eelkõige poliitiliste ja usuliste teisitimõtlejate jälitamisega.
Kolmanda osakonna eellane oli .... ja järglane oli Politseidepartmangu 3. Asjaajamise Eriosakond (1881-1898) ja [[Politseidepartmangu Eriosakond]] (1898- ) (''Особый отдел Департамента государственной полиции в составе Министерства внутренних дел'')1881-1883 Territoriaalorganid ''отделения по охране общественной безопасности и порядка'', kõnekeeles "ohranka".
[[1883]] nimetati ümber ''Департамента государственной полиции''
==Ajalugu==
Kolmas osakond asutati peale [[14. detsember|14. detsemb]]ril [[1825]]. toimunud [[dekabristid]]e ülestõusu [[3. juuli]]l [[1826]] keiser [[Nikolai I]] korraldusel kui kõrgem poliitilise [[jälitus]]ega tegelev politseiorgan, mille ametnike volitused ületasid kõigi teiste julgeoleku- ja korrakaitseüksuste volitusi, kuna ei allunud kohalikele valitsus organitele vaid otseselt Politseidepartemangule.
Kolmanda osakonna asutaja ning esimene ülem oli [[baltisakslased|baltisakslane]] [[Alexander von Benckendorff]].
Kui riigivastaste poliitiliste süütegude jälitusega tegelesid kolmanda osakonna ametnikud, siis [[kriminaalmenetlus]]e normide alusel eeluurimise ja kohtueelse uurimisega riigivastastes ja poliitilistes küsimustes tegutsesid täitevvõimuna Üksikusse sandarmikorpusesse (''Отдельный корпус жандармов'') kuulunud sõjaväelased.
{{vaata|Üksik sandarmikorpus}}
Uurimisorganina tööd alustanud osakonnast sai Nikolai I valitsusaja kõige efektiivsem politseiametkond, kuid uurimisfunktsioon asendus aja jooksul üha enam repressiivfunktsiooniga. [[Aleksander II]] valitsusajal muutus ametkond ka üha ebaefektiivsemaks ega suutnud enam toime tulla Venemaal üha laiemat ulatust omandava revolutsioonilise liikumisega.
34. rida ⟶ 25. rida:
*'''V''' – asutati [[1842]] ja võttis I ekspeditsioonilt üle teatrietenduste tsenseerimise
== Poliitvangide kinnipidamiskohad ==
Kolmanda osakonna alluvuses tegutsesid mitmed riiklikud vanglad, kus peeti kinni valitseva režiimi poliitilisi oponente, sealhulgas [[Schlüsselburgi kindlus]], [[Schwarzgoldi maja]] ja osa [[Peeter-Pauli kindlus]]est. Riigi ja riikliku usu - vene õigeusu vastaseid hoiti kinni järgmistes poliitilistes vanglates: [[Peeter-Pauli kindlus]] (1703-1917)- [[Sankt-Peterburg]]is,
[[Schlüsselburgi kindlus]] [[Schlüsselburg]]is 60 km kaugusel Peterburgist Laadoga järve kaldal, [[Dünaburgi kindlus]] - tänapäeva Lätimaa [[Daugavpils]]is, [[Käkisalmi kindlus]] - tänapäeva [[Priozjorsk]]i juures, [[Reveli kindlus]] ehk [[Tallinna kindlus]]e [[Paks Margareeta|Paksu Margareeta]] suurtükitorn - [[Tallinn]]as, [[Suzdali klooster|Suzdali kloostri]] vangla - [[Suzdal]]is, [[Solovetsi klooster|Solovetsi kloostri]] vangla (1548-) - [[Solovetsi saared|Solovetsi saartel]], [[:ru:Орловский централ|Orlovi sunnitöövangla]] - [[Orjol]]i linnas.
|