Norra eksiilvalitsus: erinevus redaktsioonide vahel
Eemaldatud sisu Lisatud sisu
Resümee puudub |
|||
33. rida:
Norra välispoliitika suunda mõjutas oluliselt kahe sõjaaegse Norra välisministri tegevus. Välisminister Halvdan Koht lähtus suhetes teiste riikidega neutraliteedipoliitikast ja oma reaalpoliitilisest vaatenurgast. Koht leidis, et Norra peab hoidma nö kahe suurriigi, Suurbritannia ja Nõukogude Liiduga, häid suhteid, sest sõja võitja ei olnud veel päris selge. Lepingute sõlmimine ning koostöö tegemiseks partnerite valimine oli seega Kohti arvates ebavajalik ja Norra jaoks pigem kahjulik. Norra välispoliitika suund muutus selgelt Suurbritanniat soosivaks kui Trygve Lie nimetati välisministriks, minetades neutraliteedipoliitika. Uue välisministri ametisse astudes hakati sõlmima ka konkreetseid lepinguid (olulisim oli juba varem mainitud 28. mai 1941 Norra-Suurbritannia koostööleping), mida Kohti juhtimisel oli välditud. Välisminister Lie suunda toetasid ka Londoni valitsusega koostööd tegevad Norra intellektuaalid. Nende sõnul on sõda demokraatia ideoloogiline heitlus fašistliku diktaatorluse vastu, mille tulemus otsustatakse Euroopa rahvaste ülestõusus rõhujate vastu. Ideoloogilises võitluses nägid nad eksiilvalitsuste osa kui olulist moraalset ressurssi liitlaste jaoks. Nad leidsid ka, et Norra eksiilvalitsus peaks tegema võimalikult palju koostööd Briti liitlasega, samas jäädes teenima Norra enda huve. (Riste 1995a: 42)
===
Kahe riigi, Suurbritannia ja Norra suhteid mõjutasid Teise maailmasõja alguses neli aspekti:
52. rida:
Majanduslik koostöö. Majanduslik koostöö põhines Nortrashipi tegevusel (Norwegian Shipping and Trade Mission, ülesandeks Norra kaubalaevastiku administreerimine), mis oli Norra olulisim välispoliitiline jõuvahend. Tegemist oli Valitsuse poolt 22. aprillil 1940 rekvireeritud kaubalaevastikuga, mis Valitsuse Londonisse jõudmise hetkel koosnes 985 alusest. (Skodvin 1990: 86) Norral oli tollal maailmas suuruselt neljas ja modernseim kaubalaevastik. Mitmed uurijad peavad Norra kaubalaevastiku tonnaaži eraldamist liitlastele eksiilvalitsusele parema läbirääkimiste positsiooni saavutamise aluseks ja Norra suurimaks sõjapanuseks. (Salmon 1995: 4; Ekman 2005: 198) Norra kullavaru, mis saadi Valitsuse kontrolli alla juba riigist lahkudes, oli põhiline garantii, kuna Euroopa riikide valuutat oli vähe ja see ei olnud piisavalt väärtuslik suurele tarnijale, USAle (Skodvin 1990: 86).
Riste leiab, et Norra-Suurbritannia suhete edukus varieerus läbi sõja ja mitmetes erinevates küsimustes. Lõppkokkuvõttes osutusid kõige vähem problemaatiliseks suhted kahe riigi relvajõudude ning luureorganisatsioonide vahel. Norra enda panus relvastatud jõududesse oli väga väike, mistõttu ei saanud nad ka eeldada suurt sõnaõigust operatsioonide kavandamises. Keerulisemaks osutusid suhted Norra sõjalise vastupanuliikumise, Norra territooriumile suunatud sõjaliste ja poolsõjaliste tegevuste küsimuses ning Norra vabastamise küsimuses
Eelolevast selgub, et kuigi Suurbritannia oli ajalooliselt Norra de facto toetaja ja Norra järgis neutraliteedipoliitikat, ei taganud see Norra täielikku julgeolekut. Küll aga tunnustas Suurbritannia Norra eksiilvalitsust ja alustas temaga koostööd kohe, kui eksiilvalitsus muutis oma välispoliitika Suurbritannia suhtes soosivamaks. Norra eksiilvalitsus ei suutnud Suurbritanniat Norra vabastamise olulisuses veenda, mis näitab, et oma huvide tähtsustamiseks on eksiilvalitsustel vaja kaalukamaid vahendeid, mida Norral polnud.
== Norra eksiilvalitsus ja vastupanuliikumine ==
| |||