Norra eksiilvalitsus: erinevus redaktsioonide vahel
Eemaldatud sisu Lisatud sisu
osa tekstist artiklisse "eksiilvalitsus" |
Resümee puudub |
||
2. rida:
==
[[7. juuni]] [[1940]]. a
▲7. juuni 1940. a proklamatsioonis edastas Norra Kuningas ja Valitsus oma rahvale teate:
„Norra kuningas ja Norra valitsus on praegusel võitluse ajal Norra rahva rahvuslike vajaduste vabad esindajad, hoides, nii kaua kui võimalik, elus Norra riigi iseseisvust ja kasutades kõiki õigusi, mis on omased vabale riigile. Kuninga ja Valitsuse ülesandeks on kaitsta riigi ja rahva poliitilisi huve, et me võidutunnil saaksime uhkelt välja astuda ja oma rahvusliku vabaduse maksma panna” (UK INNST 1947: 15).
23. rida ⟶ 22. rida:
==
30. rida ⟶ 29. rida:
Norra eksiilvalitsuse tegutsemisvõimaluste seisukohast vaadatuna olid olulisemad tema suhted koduste vastupanuliikumisorganisatsioonide ja Suurbritanniaga. Nõukogude Liidu, Ameerika Ühendriikide ja Rootsi Kuningriigiga olid suhted pigem marginaalsed, mitte tervet sõda läbivad. Eesmärgist tulenevalt ei analüüsita Norra suhteid kolme eelmainitud riigiga detailsemalt. Seda käsitletakse vaid konkreetsete teemade juures, kus nende panus oli olulisem. Seega käsitletakse Norra eksiilvalitsuse tegevuse edukuse analüüsimiseks vaid Norra ja Suurbritannia omavahelisi suhteid.
Norra välispoliitika suunda mõjutas oluliselt kahe sõjaaegse Norra välisministri tegevus. Välisminister Halvdan Koht lähtus suhetes teiste riikidega neutraliteedipoliitikast ja oma reaalpoliitilisest vaatenurgast. Koht leidis, et Norra peab hoidma nö kahe suurriigi, Suurbritannia ja Nõukogude Liiduga, häid suhteid, sest sõja võitja ei olnud veel päris selge. Lepingute sõlmimine ning koostöö tegemiseks partnerite valimine oli seega Kohti arvates ebavajalik ja Norra jaoks pigem kahjulik. Norra välispoliitika suund muutus selgelt Suurbritanniat soosivaks kui Trygve Lie nimetati välisministriks, minetades neutraliteedipoliitika. Uue välisministri ametisse astudes hakati sõlmima ka konkreetseid lepinguid (olulisim oli juba varem mainitud 28. mai 1941 Norra-Suurbritannia koostööleping), mida Kohti juhtimisel oli välditud. Välisminister Lie suunda toetasid ka Londoni valitsusega koostööd tegevad Norra intellektuaalid. Nende sõnul on sõda demokraatia ideoloogiline heitlus fašistliku diktaatorluse vastu, mille tulemus otsustatakse Euroopa rahvaste ülestõusus rõhujate vastu. Ideoloogilises võitluses nägid nad eksiilvalitsuste osa kui olulist moraalset ressurssi liitlaste jaoks. Nad leidsid ka, et Norra eksiilvalitsus peaks tegema võimalikult palju koostööd Briti liitlasega, samas jäädes teenima Norra enda huve. (Riste 1995a: 42)
Kahe riigi, Suurbritannia ja Norra suhteid mõjutasid Teise maailmasõja alguses neli aspekti:
▲1) Ajalooline Suurbritannia de facto Norra julgeoleku tagajana, mis tähendas, et Norra eeldas, et vajadusel astub Suurbritannia Norra kaitseks välja.
▲2) Norra ja Suurbritannia vaheliste suhete halvenemine seoses Talvesõjaga, kui Norra ei andnud lääneliitlastele luba oma vägedega läbida Norra territooriumi, et minna Soomele sõjas Nõukogude Liidule appi. Norra loobus Suurbritannia ja Prantsusmaa poolsest kaitselepingust, mis oleks Saksa okupatsiooni korral taganud Norrale nende riikide kaitse.
▲3) Suhteid rikkus ka Suurbritannia soov mineerida Norra rannikuäärt, takistamaks sakslaste rauatransporti Narvikist, Põhja-Norras. Merekoridori puutumatust austades andis Suurbritannia võimaluse kogu sealse Saksamaa kaubaliikluse jätkamiseks neutraliteedi kattevarjus. (Churchill 1950: 427)
▲4) Norra rahva ja Valitsuse pettumus Suurbritannia, Prantsusmaa ja Poola vägede võimetuses aidata sakslasi Norras tagasi lüüa ja liitlaste vägede lahkumine Norra territooriumilt kohe, kui ilmes nende vajadus osaleda lahingus Mandri-Euroopas. See näitas Norra vähest prioriteetsust maailmapoliitikas ja vajadust Norra välispoliitika seniseid suundi redigeerida. Suurbritannia peaminister Teises maailmasõjas, Winston Churchill märgib, et liitlasi ei saa Norra territooriumi suveräänsuse kaotuses süüdistada, kuna Norra ei lubanud liitlastel varakult appi tulla. (1950: 480)
Nagu öeldud, leidis Norra eksiilvalitsus Norra okupatsiooni alguses, et isegi ilma kokkuleppeta määratakse rahu tingimused riikide huvide ja võimuolukorra järgi maailmas: kui Suurbritannia võidab, siis vabastatakse Norra territoorium, vastasel juhul ei oma tähtsust ka Suurbritanniaga sõlmitud erinevad kokkulepped. Põhja-Norrat silmas pidades kardeti NLi huve tolles piirkonnas, mida aga välisminister Koht välistas, seletades seda NLi huviga hoida Norra territoorium vaba võõrast suurjõust (olgu selleks siis Saksamaa või Suurbritannia). Seda kinnitas ka NL, kes viitas, et nad eelistavad iseseisvat Norrat. (UK INNST 1947: 40) Norra eksiilvalitsus ei pidanud sellist lähenemist päris vastavaks Norra ja ülejäänud maailma olukorraga ning see sai Lie välisministriks valimise üheks argumendiks. Lie olulisemateks ülesanneteks said kaitsta Norra huve liitlaste (eelkõige Suurbritannia) juures, saavutada liitlastega parem teineteisemõistmine ja panustada järjest rohkem vastastikusele koostööle. See oli eksiilvalitsuse arvates ainuke võimalus kindlustamaks Norra territooriumi vabastamine Suurbritannia ja USA (kes selleks ajaks oli sõtta astunud) ühe sõjaeesmärgina. (UK INNST 1947: 42) Inglaste meelest oli Norra eksiilvalitsuse tugevaimaks esindajaks Lie’d (Riste 1995b: 66).
59. rida ⟶ 57. rida:
==
Riigi valitsuse ja tema kodanike omavaheline usalduslik suhe on riigijuhtide tegevuse legitiimsuse aluseks. Eksiilis olles peab valitsus tagama oma rahva püsiva usalduse valitsuse tegevuse suhtes, sest ainult sel juhul saab viimane oma riigi territooriumile tagasi tulles taastada endist võimuolukorda ning otsida lahendusi edasiseks tööks. Riste nendib, et üldjuhul on eksiilvalitsustel ühel või teisel põhjusel vähe lootust naasta oma kodumaale. Eksiilis olek mõjub raskelt valitsuse ja tema rahva sidemetele, takistab rahvaga koostöö tegemist ja lähedast kontakti. Kindlasti tuleb arvestada ka kontrolli kaotust selle üle, mis riigis toimub. Nii võib eksiilvalitsus kergesti muutuda klikiks, kes ei esinda kedagi ega midagi. Selle vältimiseks pidi Norra eksiilvalitsus otsima ja hoidma lähedasi ja tugevaid sidemeid okupeeritud Norrasse jäänud rahvaga. (Riste 1995b: 95)
88. rida ⟶ 85. rida:
Tuleb nentida, et vaatamata täiesti uuele olukorrale norralaste jaoks, suudeti töö käigus moodustada tugevad liikumised, mis ühelt poolt hoidsid üleval norralaste võitlusmoraali ja teisalt panustasid ka Norra vabastamise planeerimisse ja selle läbiviimisesse, olles Valitsuse käepikendusteks ja esindajateks Norra territooriumil.
▲== 5. Norra vabastamine ==
▲12. aprill 2009, kell 15:23 (UTC)Eksiilvalitsuse peaeesmärgiks oli saavutada Norra territooriumi vabastamine ja taastada riigi suveräänsus. Inglaste suutmatus hoida Norrat Saksa okupatsioonist oli tekitanud nördimust nii eksiilvalitsuses kui ka rahva seas. Vaatamata sellele ei leidnud Suurbritannia ega ka teised liitlased Norra territooriumi vabastamiseks piisavalt sõjalisi jõude ja seda kuni Teise maailmasõja lõpuni. (Frisvold 1995: 200) Norra strateegilist prioriteetsust tõstsid mõningal määral Arktika piirkonna arengusuunad ning NLi kasvav huvi Põhja-Norra vastu. Samal ajal peeti olulisemaks Saksamaa ründamist tema südames mitte ääremaades. Võib öelda, et sõja viimasel aastal muutus Norra plaanide sobitamine liitlaste plaanidega suureks probleemiks. Kuna liitlased keeldusid saatmast Norra vabastamiseks piisavaid vägesid, pidi Norra leidma alternatiive riigi vabastamiseks. Lahendusena nähti Milorgi ja tuhandete Norrast põgenenute moodustatud nö politsei vägesid Rootsis. See jõud kasvas kuskil 14 000 treenitud meheni, kes olid Saksamaa kokkuvarisemise korral lühiajalise märguande peale valmis Norra minema. (Frisvold 1995: 200-202)
Norra vabastamise plaanid algasid 1943. aastal, kui arvestati võimalikku Saksamaa allaandmist. Algseks koodnimeks oli Rankin (hiljem Apostle ja Doomsday). (Thorne 1995: 207) Plaanidesse oli seotud ka Milorg, kellelt oodati rahu loomise tegevuste läbiviimist. Kindral sir Andrew Thorne, kellele anti Norra vabastamise ülesanne, kohtus ka Milorgi esindaja Jens Chr. Haugega (Thorne 1995: 208-209). Norras oli sõja lõpus orienteeruvalt 350 000 sakslast, kelle allutamiseks eraldati aga mitte rohkem kui 30 000 meest. Oli ilmne, et sellise relvajõuga ei olnud ülesannet võimalik täita, seega tuli loota veenmise ja läbirääkimise oskustele, samas lootes ka Saksamaa sõjaväe heale distsipliinile. (Thorne 1995: 206)
100. rida ⟶ 95. rida:
Saksamaa kirjutas alla kapituleerumisele Norras 8. mail 1945. Juba 6. novembril 1944 olid kohtunud Norra vastupanuliikumise esindajad välisminister Liega ning justiitsministri Terje Woldiga, et määrata üleminekukord riigis ning administratsiooni töökord. Norra üleminekukord kinnitati Norra peaministri sõnavõtuga 22. detsembril 1944 ja see läks töösse sakslaste kapitulatsioonile järgnevalt. Kroonprints Olav tuli koos Valitsuse delegatsiooniga (ministrid Oscar Torp, Paul Hartmann, Sven Nielsen, Sverre Støstad ja Terje Wold) Oslosse 13. mail 1945. (UK INNST 1947: 198) Valitsuse delegatsiooni esimene kohtumine toimus 14. mail 1945 ja seda juhtis Kroonprints Olav ning kohal olid ka Kodurinde esindajad. Viimane kohtumine toimus samuti Kroonprintsi juhtimisel 29. mail samal aastal. (UK INNST 1947: 235)
Sir [[Peter Thorne]] peab üheks sakslaste kiire allumise põhjuseks Norras nende teadmatust Norra vabastajate armee vähesusest. Alles 1945. aasta kesk-juunis tulid Norra territooriumile ka USA eritöörühmad, mis lasid kindral Thorne’il tegeleda Wehrmachti repatrieerimise ja Norra suveräänsuse taastamisega. (Thorne 1995: 216)
Norra eksiilvalitsus ja Kuningas ei saanud kohe peale Saksamaa kapituleerumist võtta riski ega pöörduda koheselt kodumaale, sest enne tuli kindlustada, et ei toimuks uut vaenlasepoolset operatsiooni, mida luureinformatsioonile põhinedes kardeti. Siiski oli oluline, et Valitsusel oli Norra vabastamisel oma esindajad. (UK INNST 1947: 194) Juuni alguseks oli olukord Norras piisavalt hea (sir Thorne juhtimisel oli lõpule viidud sakslaste desarmeerimine ja interneerimine ning kaotatud saksa vägede poolt tulenev oht), seega taastati Norra Valitsuse suveräänsus. Kuningas [[Haakon VII]] saabus [[7.
Norra valitsusele põhjustas pettumust fakt, et olles olnud neli aastat ustav liitlane ning panustanud suure osa oma ressurssidest Lääne suurvõimude käsutusse, jäi ise vajadusel toetusest ilma. (Udgaard 1973: 105) Lääneliitlaste asemel oli alates 1943.a. Rootsi valitsus see, kes teavitas oma valmisolekust pakkuda abi Norra taastamistöödeks. 13. aprillil 1944 oli sõlmitud Norra eksiilvalitsuse ja Rootsi valitsuse vahel krediidileping (lepiti kokku Rootsi krediidi andmine Norrale 200 miljoni krooni ulatuses varustuse ostmiseks. Krediiti ei pidanud Norra tagasi maksma), mis visandas ka tulevast koostööd, olles esimene ametlik diplomaatiline leping kahe riigi vahel peale Saksamaa okupatsiooni. (UK INNST 1947: 51) Rootsi, olles väljaspool teiste liitlaste kokkuleppeid, sai seada Norra eelisolukorda. 1944.a. kevadel väitis Lie, et suhe Rootsiga muutis Norra vähem sõltuvaks Lääneliitlaste heatahtlikkusest. (Udgaard 1973: 109)
129. rida ⟶ 124. rida:
Norra Riigiarhiivi digitaalkogu. Innstilling fra Undersøkelseskomisjonen av 1945. Regjeringens Nygaardsvolds virksomhet fra 7. juni 1940 til 25. juni 1945. Oslo: Storting, 1947. http://da2.uib.no/cgi-win/WebBok.exe?slag=lesbok&bokid=innstillinger2, 22.05.2008
Norra Parlament. Norra Põhiseadus. http://www.stortinget.no/english/constitution.html#fulltext, 06.03.2008
[[Kategooria:Norra ajalugu|Eksiilvalitsus]]
| |||