|
Norra Kuningriik iseseisvus 1905. aastal ning oma vähese strateegilise tähtsuse tõttu ei haaratud Norrat Esimesse maailmasõtta. Lühike iseseisvusaeg ning vähene strateegiline tähtsus tähendas seda, et Norral puudus kogemus ja ka vajadus tegeleda aktiivse välispoliitikaga. Ajades Skandinaaviamaadele omast neutraliteedipoliitikat ja toetudes Suurbritanniale kui de facto toetajale, seostus Norra välispoliitika pigem kaubanduslepingute sõlmimise ja mõningase kaitsepoliitika küsimustega. Neutraliteedipoliitika tõttu ei püüeldud Norras ka sõjaliste vägede suurendamise poole. See jättis Norra Teise maailmasõja alguses sõjaliselt võrdlemisi kaitsetuks, mida mõjutas seegi, et Norra geograafilis-strateegiline positsioon oli muutunud varasemast olulisemaks. Norra strateegilise asukoha tõttu otsustas Saksamaa Norra okupeerida. Saksamaa nõudmisele alluda okupatsioonivõimudele 9. aprillil 1940 vastas Norra valitsus, eesotsas kuningas Haakon VII-ga „EI”. Sellega valis Norra, olles ise eksiilis, sõja jätkamise Saksamaaga, mis kestis kuni Saksamaa kapitulatsioonini 8. mail 1945.
== 1. Eksiilvalitsuse teooria ==
Mõiste „eksiilvalitsus” all mõeldakse valitsust, mis ühel või teisel põhjusel on sunnitud oma riigi territooriumilt lahkuma. Eksiilvalitsusi seotakse tavaliselt Esimese ja Teise maailmasõjaga. 1914. aastast on umbes 70 institutsiooni eksiilis nimetanud või nõudnud, et neid nimetataks teatud riikide „valitsuseks”. Neist 70 „valitsusest” eksiilis on ainult 39 saanud kas de facto või de iure tunnustuse ühelt või mitmelt riigilt. (Talmon 1998: ix) Teises maailmasõjas oli esimeseks eksiilvalitsuseks Poola valitsus (17. september 1939), kellele järgnesid mh Luxembourg, Belgia, Norra jt. Suur osa eksiilvalitsusi põgenes Londonisse.
Valitsuste tunnustamine muutub oluliseks erinevates situatsioonides:
1) Situatsioonis, kus kaks valitsust pretendeerivad ainukese legitiimse valitsuse positsioonile (nt Hiina).
2) Juhtum, kui üks valitsus väidab olevat territooriumi valitsus, mis on de facto tema territooriumist lahku löönud (nt Küpros).
3) Situatsioon, kus ükskõik millised võimud väidavad olevad okupeeritud territooriumi legitiimne valitsus (Teise maailmasõjaaegsed okupeeritud riikide valitsused, sh Norra, Poola, Belgia jt). (Talmon 1998: 7-9)
Antud töös vaadeldakse viimast situatsiooni, kus Saksamaa poolt okupeeritud riikide valitsused olid sunnitud eksiili minema. Ollakse seisukohal, et rahvusvahelistes suhetes esindab riiki tema valitsus, kuna tal on piiramatu ja ainulaadne kompetents rahvusvahelises õiguses oma riiki esindada ja antud juhul on ebaoluline, kas valitsus on eksiilis või in situ. (Talmon 1998: 115) Seetõttu on ka tunnustamine üsna loomulik protsess, mida võib ka näha Teise maailmasõjaaegsete eksiilvalitsuste profiilidest (Lisas 1), kus Saksamaa poolt okupeeritud riikide valitsused said lääneliitlaste tunnustuse, kuna nad olid rahva poolt legitiimselt valitud valitsused. Mõnda riiki (nt Holland) tunnustati nii lääneliitlaste kui ka teljeriikide poolt, samas oli Teises maailmasõjas riike (nt Bulgaaria), keda tunnustati vaid Saksamaa ja/või teljeriikide poolt. Eksiilvalitsused pidid seega töötama selle nimel, et saaksid endale võimalikult paljude riikide tunnustuse, kuna vaid sel moel said valitsused tagada endale tegutsemisvõimalused ja seaduslikkuse rahvusvahelisel tasandil.
Eksiilvalitsuste teooria uurija Talmon märgib, et eksiilvalitsused sõltuvad oma legitiimsuse saavutamises peamiselt neljast tegurist. Nendeks on:
1) eksiilvalitsuse enda tegevus oma õiguslikkuse tagamisel;
2) teiste riikide (keda soovitakse näha oma liitlastena) tunnustuse saavutamine, mis annab eksiilvalitsusele õiguse sõlmida lepinguid;
3) riigi materiaalsed võimalused, varade olemasolu;
4) oma maa kodanike tunnustus, mis annab eksiilvalitsusele riigi ainukese esindaja legitiimsuse.
Eksiilvalitsuse põhieesmärgiks on oma territooriumi vabastamine ja seeläbi suveräänsuse saavutamine. Sellest tulenevalt on eksiilis olles valitsuse peamisteks ülesanneteks luua riigis, kuhu on pagetud, riigi juhtimiseks vajalik infrastruktuur (sh kommunikatsioonivahendid, ruumid, tööjõud), saavutada teiste riikide tunnustus ja seeläbi alustada nendega ametlikku koostööd. Mitte vähem tähtis samm pole kodumaale jäänud rahvaga kontakti loomine ja hoidmine, et saavutada nende tunnustatus. Oma rahva tunnustus on oluline, et valitsus saaks kodumaale naastes jätkata võimulolekut või teha ettevalmistusi võimu üleandmiseks.
Eksiilvalitsuste peaeesmärgi – kodumaale naasmine - saavutamisel on rida takistusi, mh territoriaalne kaugus ja eraldatus kodumaast. Ühelt poolt takistab kaugus kodumaale jäänud rahva õiguste kaitsmist, teiselt poolt ollakse eemal kodumaal olevast infrastruktuurist. Vähem oluline pole seegi, et antud tingimustes on eksiilvalitsuse inim- ja materiaalsed ressursid madalad. Eksiilvalitsused sõltusid oma tegutsemisvabaduses ka vastuvõtva riigi volist. Nt ei olnud Tšehhoslovakkia kohtul Suurbritannias volitusi teostada oma õigusi. Tuleb märkida, et piiratud volitused ei tähendanud riigi suveräänsuse kaotamist, lihtsalt piiratust. (Talmon 1998: 217)
Riigi vabastamise korral ei olnud Teises maailmasõjas liitlasriikidel õigus vabastatavale maale asuda enne selle seadusliku valitsuse loata. Selliseid kokkuleppeid ei sõlmitud aga valitsustega eksiilis, keda (enam) ei tunnustatud, nagu nt Poola valitsus Londonis. Kuna NL oli loonud sidemed Poola Rahvusliku Vabastamise Komiteega (loodud 23. juuni 1944) ja kirjutanud alla NL-Poola suhteid ja Poola administratsiooni käsitlevale kokkuleppele, siis võtsid lääneliitlased Poola valitsuselt Londonis tunnustuse . (Talmon 1998: 126) Nagu näha Teise maailmasõjaaegsetest eksiilvalitsuste profiilidest (vt Lisa 1), ei saanud mitte kõik eksiilvalitsused peale sõda tulla võimule. Võimule naasesid enamasti eksiilvalitsused, kes olid saanud lääneriikidelt tunnustuse ja suutsid säilitada oma legitiimsust sõja lõpuni.
Kokkuvõtvalt võib öelda, et Teise maailmasõja eksiilvalitsuste puhul oli olulisim nende tegevus tunnustamise saamisel, mis andis võimaluse tegutseda oma riigi huvides. Lääneriikide poolt tunnustatud valitsused said enamasti naasta sõja lõpus kodumaale võimu juurde. Erandiks oli Poola, kus tekkisid erimeelsused lääneliitlaste ja NLi vahel. Järgnevates peatükkides vaadeldakse konkreetsemalt Norra eksiilvalitsuse juhtumit.
== 2. Norra eksiilvalitsuse ülesanded ja töövõimalused ==
Siit järeldub Valitsuse peamised ülesanded eksiilis: Norra iseseisvuse säilitamine, sõja jätkamine liitlastega Saksamaa vastu, koostöö Norra vastupanuliikumistega ja toimiva infrastruktuuri loomine eksiilis. Need neli ülesannet kajastuvad Uurimiskomisjoni aruandes järgmises prioriteetsuses (1947: 16-18):
1) # Tunnustuse saamine, liitlastega koostöösuhete loomine ja hoidmine ning eksiilvalitsuse õigusjärgsuse kindlustamine, mida käsitlesime eelmises peatükis. Norra eksiilvalitsuse peakorter oli 10. juunist 1940 – 31. maini 1945 Londonis, mis suurendas Suurbritannia olulisust Norra välispoliitikas. Norra liitlasriigid ei kahelnud Norra eksiilvalitsuse legitiimsuses ning Norra valitsust Londonis tunnustati kui Norra Kuningriigi de iure valitsusena. NL, kes loobus tunnustamisest 9. mail 1941 “Norra suveräänsuse kaotamise” tõttu, tunnustas taas Norra eksiilvalitsust 20. juulil 1941. (Talmon 1998: 293) Siit nähtub, kui subjektiivne võib olla ühe või teise riigi tunnustamine, sõltudes paljuski riikide huvidest, varasematest suhetest ning maailmapoliitilistest positsioonidest.
2) # Osalemine liitlaste sõjategevuses Saksamaa vastu, mis oli vajalik kahel põhjusel: Esmalt, et võita vaenlane (Saksamaa) ja teisalt, et vabastada Norra. Norra kui väike riik ei saanud lubada isoleeritud võitlust. Liitlaste sõjategevuses osalemiseks tuli Norra valitsusel moodustada norralastest koosnev sõjavägi, laevastik ja õhujõud ning saada eksiilvalitsuse kasutusse Norra kaubalaevastik. Norra vabastuse kindlustamiseks pidi valitsus liitlastega lepingud sõlmima, mis kinnitaks Norra sõjas osalemist ja kindlustaks Norra vabastamise tähtsust ka liitlaste hulgas. 28. mail 1941 allkirjastasid Norra ja Suurbritannia valitsused lepingu, mille järgi lubati Norra vägedel Suurbritanniasse asuda ja millega kinnitati ka ühtset soovi saavutada sõjas võit Saksamaa üle ning taastada Norra iseseisvus. (Riste 1995b: 249) See oli esimene sõjaaegne leping Norra ja teise riigi vahel ja sai olla legitiimne vaid tänu Suurbritannia poolse Norra eksiilvalitsuse tunnustamise tõttu.
Olulisim Norra panus liitlaste sõjategevusse oli kaubalaevastik 4 miljoni brutotonniga. Kaubalaevastik oli Norrale väärtuslik kahel moel: 1) See oli Norra majandusliku iseseisvuse staatuse aluseks. 2) See oli otsustava tähtsusega Norra üldises ja poliitilises positsioonis liitlaste seas. (Riste 1995b: 26) Eksiilvalitsusel on õigus kasutada oma rahva omanduses ja riigi lipu all sõitvaid kaubalaevu, mida Norra ka vastavalt 18. mai 1940 dekreediga tegi. (Talmon 1998: 234-235) Riste leiab, et aktiivselt võitleva koostööpartnerina sai Norra täita proklamatsioonis toodud ülesandeid. Norra vabastamine oli võimalik ainult liitlastega koos sõjalist tegevust organiseerides (1995b: 25-26). ▼Olulisim Norra panus liitlaste sõjategevusse oli kaubalaevastik 4 miljoni brutotonniga. Kaubalaevastik oli Norrale väärtuslik kahel moel:
# See oli Norra majandusliku iseseisvuse staatuse aluseks.
▲Olulisim Norra panus liitlaste sõjategevusse oli kaubalaevastik 4 miljoni brutotonniga. Kaubalaevastik oli Norrale väärtuslik kahel moel: 1) See oli Norra majandusliku iseseisvuse staatuse aluseks. 2)# See oli otsustava tähtsusega Norra üldises ja poliitilises positsioonis liitlaste seas. (Riste 1995b: 26) Eksiilvalitsusel on õigus kasutada oma rahva omanduses ja riigi lipu all sõitvaid kaubalaevu, mida Norra ka vastavalt 18. mai 1940 dekreediga tegi. (Talmon 1998: 234-235) Riste leiab, et aktiivselt võitleva koostööpartnerina sai Norra täita proklamatsioonis toodud ülesandeid. Norra vabastamine oli võimalik ainult liitlastega koos sõjalist tegevust organiseerides (1995b: 25-26).
Sarnaselt Talmoni väitele, et eksiilvalitsuse legitiimsus sõltub riigi rahva tunnustusest, pidas seda oluliseks ka Norra eksiilvalitsus. Suhtlemine kojujäänud rahvaga oli keeruline eelkõige seetõttu, et rahvas tundis ennast mahajäetuna ja seega võis sõja jätkamine tunduda „piinade pikendamisena”. Nii ei suhtunud norralased koheselt Norra-Suurbritannia koostöösse positiivselt, sest oldi pettunud Suurbritannia võimetuses hoida Norra territooriumi vabana. (Derry 1973: 382) Ilma oma rahva toetuseta ei saanud riik aga toimida. Norralaste usalduse taastamine oli Norra eksiilvalitsusele äärmiselt oluline, kuna sooviti, et rahvas osaleks Norra vabastamises ja sõjajärgses riigi ülesehituses. Samas pidi Valitsus aga võimu ja juhtimise enda käes hoidma, mida territooriumist eemal olles oli keeruline teha. Valitsus püüdis saavutada kontrolli erinevate sõjaliste operatsioonide üle Norra territooriumil ja hoida oma rahvaga kontakti. Kontakti saamiseks edastati Londonist raadiosaateid ning 18. veebruaril 1941.a. loodi Kuningliku Norra Valitsuse Informatsioonikontor, mis andis välja ajalehte „Norsk Tidend” ning tegeles ka muude propagandistlike väljaannetega, olles vastukaaluks Saksamaa propagandale. (UK INNST 1947: 145)
3) # Valitsuse ülesandeks oli üles ehitada ametlik administratsioon välismaal ja hoolitseda välismaale põgenenud norralaste eest. Norra esindused ja konsulaadid neutraalsetes- ja liitlasriikides olid puutumata jäänud, mistõttu sai Valitsus alustada tegevust töötavas infrastruktuuris. Üks suuremaid probleeme oli see, kuidas saada inimesi nii sõjaväkke, kaubalaevastikku, kui ka Valitsusse. (Riste 1995b: 27). Et tagada nendes üksustes toimet, siis oli vaja rohkem inimressurssi. Sellest tulenevalt kohustas 12. juulil 1940 ja 12. detsembril 1941. aastal välja antud Valitsuse dekreedi kohaselt norralasi välismaal registreeruma ning mille alusel alustati nende sundvärbamisega nendesse üksustesse. (Talmon 1998: 233)
Muuhulgas võib märkida, et enamik inimesi, kes Valitsusele Londonisse järgnesid, olid Norra Tööerakonnast (Det Norske Arbeiderparti), Vasakparteist (Venstre), Paremparteist (Høyre) ja Talurahvaparteist (Bonderpartiet). Peaministriks oli Johan Nygaarsvold, kaitseministriks oli Birger Ljungberg (1939-1941, osaliselt 1942. a) ja hiljem Oscar Torp (1942-1945), välisministriks oli 19. novembrini 1940 Halvdan Koht, seejärel kuni 1945. aastani Trygve Lie. Sõja alguses loodi juurde nõuandvate ministrite positsioon. Kaks neist, Johan Ludwig Mowinckel (Vasakpartei, nõuandev minister) ja Anders Frihagen (Norra Tööerakond, kaubandusminister), resideerisid Rootsis, et aidata sealset norralaste vastupanu juhtida. (UK INNST 1947: 19)
| 