Hermann-Hans-Joachim Stockeby: erinevus redaktsioonide vahel
Eemaldatud sisu Lisatud sisu
Uus lehekülg: '''Hermann-Hans-Joachim Stockeby''' (20. september (8.vkj) 1895 Tallinn- 1. juulil 1956 Saksamaa), Vabadusristi VR II/3, LKO 3. järk, [[kolonelleitna… |
Resümee puudub |
||
1. rida:
'''Hermann-Hans-Joachim Stockeby''' ([[20. september]] (8.[[vkj]]) [[1895]] [[Tallinn]]- [[1. juuli]]l [[1956]] [[Saksamaa]]), [[Vabadusrist]]i VR II/3, LKO 3. järk kavaler, [[kolonelleitnant]] ([[1939]]) oli [[Venemaa Keisririik|Venemaa Keisririigi]], Eesti ja [[Saksa Riik|Saksa Riigi]] sõjaväelane.
Sündis
[[Esimene maailmasõda|Esimeses maailmasõjas]] [[1915]]. a septembrist 2. Tagavarapolgus. Sõjalised teadmised sai [[Gatšina lipnikekool]]is [[1915]]–[[1916]], ülendati märtsis [[1916]] [[lipnik]]uks ning määrati 38. Smolenski družiinasse. Juulist [[1916]] teenis 1. Viiburi kindluse jalaväepolgus. Ülendati alamleitnandiks juunis [[1917]].
Siirdus detsembris [[1917]] [[Eesti rahvusväeosad|rahvusväkke]] ning astus [[3. Eesti Polk]]u, kus teenis nooremohvitserina kuni selle likvideerimiseni Saksa võimude poolt aprillis [[1918]]. Ülendati aprillis [[1918]] leitnandiks. Vabadussõja eel 10. novembril 1918 astus teenistusse [[Eesti Kaitse Liit]]u, kus oli Tallinna 3. jsk ülema abi.
Korporatsiooni Sakala liige. ▼
Aprillis 1919 läkitati [[3. jalaväepolk]]u, kus oli algul 12. roodu vanemohvitser, mais nimetati 1. roodu ülemaks ning detsembris sai 3. pataljoni ülemaks. Ülendati [[alamkapten]]iks detsembris [[1919]].
Maist 1920 oli 3. jalaväepolgus rooduülemaks, juulist 1921 6. jalaväepolgu 9. pataljoni rooduülem. Augustist [[1923]] viidi üle teenistusse [[7. jalaväerügement]]i, kus teenis mitmesugustel kohtadel – viimati 3. kompanii ülemana ning 2. pataljoni ülema kt-na. Aastail [[1922]]–[[1923]] täiendas end Alalisväe Ohvitseride Kursustel.
Veebruaris [[1924]] nimetati senine alamkapteni auaste ümber kapteniks. Aastail [[1928]]–[[1929]] täiendas end Kompaniiülemate kursustel. Oktoobris [[1930]] viidi üle [[8. Üksik Jalaväepataljon|8. Üksiku Jalaväepataljon]]i koosseisu, kus teenis 1. kompanii ülemana. Oli ühtlasi veebruarist [[1931]] kuni juunini [[1932]] Sõjaringkonnakohtu ajutine liige. Ülendati veebruaris [[1931]] [[major]]iks. Viibis oktoobrist [[1933]] lähetatuna [[Vabadussõja Ajaloo Komitee]]s. Alates maist [[1937]] teenis taas 7. jalaväerügemendis 2. pataljoni ülemana. Ülendati veebruaris 1939 kolonelleitnandiks. Jaanuarist 1940 nimetati 7. jalaväerügemendi staabi ülemaks. Oli korduvalt 7. jalaväerügemendi Ohvitseridekogu abiesimees ja esimees ning aukohtu esimees. Kuulus VRVÜ Võru ja Tallinna osakonda ning [[1933]] [[Eesti Vabadussõjalaste Liit]]u. Alates juulist [[1940]] määrati [[6. Üksik Jalaväepataljon|6. Üksiku Jalaväepataljoni]] ülemaks, kust juba septembris läkitati Tapale Soomusrongi rügementi kolonel [[Nikolai Triik|Triik]]´i käsutusse. Suvel [[1941]] oli metsavendade grupi ülem ning juhtis [[Omakaitse]] operatsioone [[Pärnumaa]]l. Oli Eesti [[183. Eesti julgestusgrupp|Julgestusgrupi 183]] formeerijaks Pärnus ja esimeseks ülemaks augustis 1941, hiljem sideohvitser Eesti ja Saksa staapide vahel. Teenis [[Saksa okupatsioon Eestis (1941–1944)|Saksa okupatsiooni ajal]] [[Kindralinspektuur]]is personaliosakonna ülemana. Pälvis Saksa Sõjateeneteristi mõõkadega.
25. rida ⟶ 24. rida:
Lõunanaabritelt sai Läti Karutapja ordeni 3. järgu, nr 1793/26.10.1926 ja Läti Vabadussõja Mälestusmärgi ning Läti iseseisvuse 10. aastapäeva mälestusmedali. Täpsustuseks, et see LKO 3. järk oli algselt määratud hoopis kontradmiral Johan Pitkale. Autasumaa suurusega 21,36 hektarit
eraldati Penuja valla Penuja mõisast ning ristiti Kõrgemäe taluks. Sai koha kätte mais 1923, kuid juba järgmise aasta kevadel müüs selle ära.
== Isiklikku ==
| |||