Üksikud jalaväepataljonid: erinevus redaktsioonide vahel

Eemaldatud sisu Lisatud sisu
Improvisaator (arutelu | kaastöö)
Resümee puudub
Improvisaator (arutelu | kaastöö)
Resümee puudub
1. rida:
Eesti sõjaväkke kuulusid Kalevi ([[Tallinn]]as), [[Scoutspataljon|Scouts]] ([[Haapsalu]]s, hiljem [[Tallinn]]as), 2. ([[Tartu]]s), 3. ([[Valga]]s), 4. ([[Jõhvi]]s), 5. ([[Rakvere]]s), 6. ([[Pärnu]])s, 8. ([[Valga]]s, 9. ([[Pärnu]]s) ja 10. ([[Tallinn]]as üksik jalaväepataljon.
 
Üksikute jalaväepataljonide rahuaegsesse koosseisu staap, 3 kompaniid, siderühm, pioneerirühm, suusk-jalgratturrühm, töökomando, kokku 235–237 meest. Sõja ajal oleksid üksikud jalaväepataljonid mobiliseeritavatega täiendatud sama numbriga jalaväerügementideks (staap, 3 pataljoni, suusk-jalgratturkompanii, sidekompanii, pioneerikompanii, ratsakomando, desinfektsioonikomando, komandanikomando ja töökompanii, kokku 3153 meest. [[1. Jalaväerügement|1.]] ja [[7. Jalaväerügement|7.]] olid juba rahuajal jalaväerügemendid.