Vastupanuliikumine: erinevus redaktsioonide vahel

Esimesed relvastatud vastupanuüksused tekkisid Saksamaa ja Nõukogude Liidu poolt okupeeritud [[Poola]]s (1939), Saksamaa poolt okupeeritud [[Jugoslaavia]]s ([[1941]]) ning Nõukogude Liidu poolt okupeeritud [[Leedu]]s, [[Läti]]s ja [[Eesti]]s (1941). Pärast Saksamaa sissetungi Nõukogude Liidu aladele puhkes laialdane [[partisaniliikumine]] okupeeritud [[Ukraina]], [[Valgevene]] ja [[Venemaa]] aladel. Ulatuslikem oli Saksa okupatsiooni vastane vastupanuliikumine [[Prantsusmaa]]l ([[Résistance]]), Itaalias, Jugoslaavias ja [[Kreeka]]s. Enamikus riikides tegutsesid vasak- ja parempoolsed jõud koostöös. Paljudes riikides kasvas vastupanuliikumine üldrahvalikuks liikumiseks, loodi juhtivad organisatsioonid ja relvajõud. Eriti tugevad relvajõud olid Prantsusmaa ([[Forces Françaises de l'Intérieur]]), Itaalia, Jugoslaavia, Kreeka ([[EAM]], [[ELAS]]) ja Poola ([[Krajowa Rada Narodowa]]) vastupanuliikumisel.

 

 

Pärast Saksa okupatsiooni asendumist Nõukogude omaga aastail 1944-1945 jätkus mitmeid aastaid väldanud relvastatud vastupanuliikumine Nõukogude okupantide vastu Eestis ([[metsavennad]]), Lätis, Leedus ja Ukrainas (näiteks [[UPA]]).