Vikipeedia

Auguste Karoline: erinevus redaktsioonide vahel

Sirvi ajalugu interaktiivselt
← Vanem muudatusUuem muudatus →
Eemaldatud sisu Lisatud sisu
VisuaalneVikitekst
VolkovBot (arutelu | kaastöö)
Robotid
79 169 muudatust
Resümee puudub
1. rida:
Printsess '''Auguste Friederike Luise von Württemberg''', ka ''Auguste Caroline Friederike Luise von Braunschweig-Wolfenbüttel'' (sündis [[3. detsember]] [[1764]] - [[16. september]] [[1788]] [[Koluvere]] [[Haapsalu kreis]] [[Eestimaa kubermang]], [[Venemaa Keisririik]]) oli Saksamaa [[Braunschweig-Wolfenbüttel]]i hertsogiriigi printsess.
{{kopipeist|allikas=http://www.muuseum.haapsalu.ee/index.php?lk=10261&show=10265}}▼
'''Auguste Friederike Luise von Württemberg'''▼
 
== Auguste Caroline Friederike Luise Venemaal [[Katariina II]] õukonnas ==▼
Printsess '''Auguste Friederike Luise von Württemberg''' sündis [[3. detsember]] [[1764]]. Tema isa oli [[Karl Wilhelm Ferdinand]] [[von Braunschweig-Wolfenbüttel]], kes sai 1780. a. [[Braunschweigi hertsogiriik|Braunschweigi hertsogiriigi]] valitsejaks ja ema Inglise kuninga [[George III]] õe, [[Walesi printsess]]i tütar Augusta.
Esimesed aastad veetis noor abielupaar [[Lübeck]]is, aga [[1782]]. a.aaastal ilmus paar Katariina II ehk [[Anhalt-ZerbstiZerbst]]i printsess '''Sophie Friederike Auguste''' kutse peale Peterburi õukonda. Prints nimetati samal aastal [[Viiburi kubermang]]u [[kindralkuberner]]iks kindralleitnandi auastmes. 1783. a. sündis tütar Catharine, kellest sai 1807. a. Napoleoni noorema venna, [[Westfaal]]i kuninga Jerome'i abikaasa. Järgmisena sündisid tütar Dorothea, kes üsna pea suri ja viimase lapsena poeg Paul. Abielupaari omavaheline läbisaamine oli samuti halb, mis kasvas lausa vastastikkuseks vaenuks. Sisuliselt lõppes abielu [[1786]]. aasta detsebris, kui prints ootamatult koos lastega Venemaalt lahkus ja printsess Auguste keisrinna käsul [[Koluvere loss]]i (sks.[[saksa keel]]es ''Lode'') saadeti. ▼
 
== Printsessi surmpagendussesaatmine ==▼
Abielus sündis neil kuus last, kaks tütart ja neli poega. Nooremast tütrest Karolinest (sündis 17. mail 1768) sai 1795. a. hilisema Inglise kuninga [[Georg IV]] abikaasa. Kaks poega olid nõrgamõistuslikud ja kaks poega surid vägivaldsesse surma: üks langes sõjas, teine uppus. ▼
Ühe enimlevinud versiooni järgi pagendas Katariina II Auguste kaitseks vägivaldse mehe eest. Württembergi prints lahkus oma 3 lapsega Venemaalt. ▼
 
Teine versioon. Auguste abikaasa oli [[Katariina II]] juures sattunud ebasoosingusse. Peapõhjus olevat olnud selles, et Friedrich Wilhelmil oli mõju oma õemehele troonipärijale Paulile, kes oli aga vaenujalal oma emaga. Friedrich Wilhelm mõjutas Pauli Peisimaa[[Preisimaa]] eeskujul reformima sõjaväge. Katariina pidas printsi [[Preisi]] kuninga [[Friedrich SuureSuur]]e “käepikenduseks” keiserlikus õukonnas. Kuna Katariina II pidi pikemaks ajaks lõunasse reisima ja kartis, et sel ajal suurendab Friedrich Wilhelm oma mõju õukonnas eriti Pauli juures, siis oli vaja midagi ette võtta. Sobiv juhus tekkis Katariinal siis, kui printsess temalt põlvili maas kaitset palus. Katariina leidis sobiva ettekäände, et Württembergi prints Württemberg maalt välja saata. Printsessi aga olevat kavatsetud saata ajutiselt Koluverre, et sealt edasi oma vanemate juurde Braunschweigi toimetada. Katariina II andis 22. detsembril [[1786]] [[Eestimaa kindralkuberneride loend|kindralkuberner]] krahv [[George Browne|Browne]]’ile ukaasi, mille alusel Koluvere koos abimõisatega tuli anda ära kohalikust haldusest ja allutada Pohlmannile, kes oli kohustatud mõisamajandusest aru andma vaid Katariinale endale. [[Tsarskoje Selo]] ülemvalitseja 60-aastane ametist vabastatud õuejäägermeister [[Reinhold Wilhelm von Pohlmann]]ile anti 22. detsembril üle [[Koluvere lossiloss]]i valitseja õigused ja ülesanne printsess kohe sinna saata.▼
== Abielu Württembergi printsiga ==
27. oktoobril 1780 toimus Auguste laulatus prints '''Friedrich Wilhelm Karl von Württembergiga'''. Auguste oli siis 15-aastane. Temast 10 aastat vanem prints Friedrich Wilhelm sündis 6. novembril 1754. Ta oli pärastise valitseva Württembergi hertsogi Friedrich Eugen von Württembergi poeg. Ühest tema õest sai Venemaa troonipärija tulevase keisri [[Paul I]] abikaasa suurvürstinna [[Maria Fjodorovna]] (enne vene-õigeusu vastuvõtmist nimega [[Sophie Dorothea Auguste]]). Esimesed aastad veetis noor abielupaar Lübeckis, kus 27. septembril 1781 sündis nende esimene poeg, hilisem kuningas [[Wilhelm I von Württemberg]]. ▼
 
Koluvere loss valiti kõrgest soost proua pagendamiseks tõenäoliselt põhjustel, et ta oli kaugel provintsis, piisavalt eemal õukonnast ja linnadest. Ei saa muidugi unustada ka seda, et loss asus saarel ja printsessil ei olnud võimalik sealt omal käel põgeneda.
▲== [[Katariina II]] õukonnas ==
[[1786]]. a. lõpupäevadel lahkus Auguste koos saatjaskonnaga Peterburist. Saatjaskonna hulka kuulusid majorilesk Wilde, preili Sander, kes oli temaga koos Württembergist Peterburgi tulnud, prantslane Romain, selle abikaasa ja 2 ohvitseri. [[Kindralkuberner]]i korraldusega määrati Haapsalu [[kreis]]iarst Rubenau printsessi ihuarstiks ja vabastati ajutiselt oma kohustustest Haapsalu kreisis.
▲1782. a. ilmus paar Katariina II ehk Anhalt-Zerbsti printsess '''Sophie Friederike Auguste''' kutse peale Peterburi õukonda. Prints nimetati samal aastal Viiburi [[kindralkuberner]]iks kindralleitnandi auastmes. 1783. a. sündis tütar Catharine, kellest sai 1807. a. Napoleoni noorema venna, [[Westfaal]]i kuninga Jerome'i abikaasa. Järgmisena sündisid tütar Dorothea, kes üsna pea suri ja viimase lapsena poeg Paul. Abielupaari omavaheline läbisaamine oli samuti halb, mis kasvas lausa vastastikkuseks vaenuks. Sisuliselt lõppes abielu 1786. aasta detsebris, kui prints ootamatult koos lastega Venemaalt lahkus ja printsess Auguste keisrinna käsul [[Koluvere loss]]i(sks. Lode) saadeti.
 
[[1786]]. aastal kuulusid Koluvere mõisa juurde veel lisamõisad [[Suur-Kullamaa lisamõis|Suur]]- ja [[Väike-Kullamaa lisamõis|Väike-Kullamaa]], [[Roopa lisamõis|Roopa]] ja [[Vaikna lisamõis|Vaikna]].
▲Ühe enimlevinud versiooni järgi pagendas Katariina II Auguste kaitseks vägivaldse mehe eest. Württembergi prints lahkus oma 3 lapsega Venemaalt.
 
== Printsessi surm ==
▲Teine versioon. Auguste abikaasa oli Katariina II juures sattunud ebasoosingusse. Peapõhjus olevat olnud selles, et Friedrich Wilhelmil oli mõju oma õemehele troonipärijale Paulile, kes oli aga vaenujalal oma emaga. Friedrich Wilhelm mõjutas Pauli Peisimaa eeskujul reformima sõjaväge. Katariina pidas printsi Preisi kuninga Friedrich Suure “käepikenduseks” keiserlikus õukonnas. Kuna Katariina II pidi pikemaks ajaks lõunasse reisima ja kartis, et sel ajal suurendab Friedrich Wilhelm oma mõju õukonnas eriti Pauli juures, siis oli vaja midagi ette võtta. Sobiv juhus tekkis Katariinal siis, kui printsess temalt põlvili maas kaitset palus. Katariina leidis sobiva ettekäände, et prints Württemberg maalt välja saata. Printsessi aga olevat kavatsetud saata ajutiselt Koluverre, et sealt edasi oma vanemate juurde Braunschweigi toimetada. Tsarskoje Selo ülemvalitseja 60-aastane ametist vabastatud õuejäägermeister [[Reinhold Wilhelm von Pohlmann]]ile anti 22. detsembril üle Koluvere lossi valitseja õigused ja ülesanne printsess kohe sinna saata.
Printsess Auguste suri 16. septembril 1788. Printsessi traagilisele surmale toob valgust pastori Dahli tütre tunnistus: {{Tsitaat||”Ühel päeval kuuldi läbilõikavat karjet lossist, mida isegi talupojad, kes töötasid põllul kuulsid. Üks arst ruttas juurde, kuid oma suureks imestuseks leidis ta kõik uksed suletuna ja talle öeldi, et kindral Pohlmann ja printsess on end majja sulgenud. Vahepeal kuulis arst ise seda kisa, mis vähehaaval lakkas ja kõik uskusid, et see kurjategija Pohlmann, et oma saladust halvast kohtlemisest mitte paljastada, kedagi juurde ei kutsunud, et printsessile abi osutada, ja et see õnnetusse olukorda seatud lahinguohver oma elu on lõpetanud, peale seda kui ta on lapse sünnitanud, kes kohe emaga kirstu pandi. Kaks päeva hiljem toodi Kullamaa kiriku kabelisse kirst, mis oli ilustatud punase sameti ja kuldnarmastega, kuid kruvidega kõvasti kinni keeratud. Pohlmann paigutas kaks tunnimeest kabeli ukse ette. Räägitakse, et tunnimehed olid öösel kabelist oigamist kuulnud. Ümbruskonnas levisid jutud, et printsess on tegelikult varjusurmas.”}} 21. septembril 1788, s.o. viis päeva pärast printsessi surma viidi surmateade õukonda. Teatati, et printsess on surnud vereummistusse, mille all ta ka varem oli kannatanud. Alles 10. oktoobril saadeti kiri Braunschweigi. 14. oktoobril anti [[Kullamaa]] pastorile kõige kõrgemalt korraldus asetada lahkunu [[Kullamaa kabel]]isse. Mõni aeg hiljem, kuupäeva teada ei ole, lasi Pohlmann kaevata altarist vasakule kirikupõrandasse haua, kuhu ilma kirikliku tseremooniata kirst paigutati. Pohlmann, kes oma elupäevad rahulikult alles 22. jaanuaril 1796 oma mõisas Kodilas lõpetas, viibis veel 1789. a. alguses Koluveres ja korraldas printsessi asjade ärasaatmist. Raske on uskuda, et suurtsugu printsessil lasti niiviisi surra. Tundub, et Württembergi printsessi pagendamise taga oli mingi poliitiline intriig. Sel juhul oli noor daam vaid sobivaks “tööriistaks”, kelle abil loodeti midagi välja pressida, ja heideti üsna pea kasutuna kõrvale. Võimalik, et printsess Auguste tapeti keisrinna Katariina käsul. Kõikvõimsa keisrinna käsutäitjana ja usaldusalusena ei oleks ta saanud endale lubada nii kirglikku armuafääri ja päris kindlasti mitte printsessi tapmist. Kõrgest soost isikute abieluvälised lapsed ei olnud tollal mingi haruldus ja see ei oleks pidanud andma põhjust mõrvaks.▼
 
21. septembril [[1788]], s.o. viis päeva pärast printsessi surma viidi surmateade õukonda. Teatati, et printsess on surnud vereummistusse, mille all ta ka varem oli kannatanud.
== Miks just Koluverre? ==
Katariina tahtis, et kohalik elanikkond printsessi kohalolekust midagi ei teaks. 26. veebruaril 1787. a. saadetud kirjas Pohlmannile nõuab ta, et “igasugused jutud printsessist Koluveres tuleb juba eos maha suruda”. 1771. a. oli Koluvere lossi koos mõisaga saanud endale Katariina II armuke Grigori Orlov. Peale vürst Grigori Orlovi surma 1783. a oli Koluvere loss võetud tagasi keiserlikku omandisse. Koluvere loss valiti kõrgest soost proua pagendamiseks tõenäoliselt põhjustel, et ta oli kaugel provintsis, piisavalt eemal õukonnast ja linnadest. Ei saa muidugi unustada ka seda, et loss asus saarel ja printsessil ei olnud võimalik sealt omal käel põgeneda.
 
Alles 10. oktoobril saadeti kiri Braunschweigi. 14. oktoobril anti [[Kullamaa]] pastorile kõige kõrgemalt korraldus asetada lahkunu [[Kullamaa kabel]]isse. Mõni aeg hiljem, kuupäeva teada ei ole, lasi Pohlmann kaevata altarist vasakule kirikupõrandasse haua, kuhu ilma kirikliku tseremooniata kirst paigutati.
== Printsess Koluveres ==
== Epiloog ==▼
1786. a. lõpupäevadel lahkus Auguste koos saatjaskonnaga Peterburist. Saatjaskonna hulka kuulusid majorilesk Wilde, preili Sander, kes oli temaga koos Württembergist Peterburgi tulnud, prantslane Romain, selle abikaasa ja 2 ohvitseri. Kindralkuberneri korraldusega määrati Haapsalu kreisiarst Rubenau printsessi ihuarstiks ja vabastati ajutiselt oma kohustustest Haapsalu kreisis. Katariina II andis 22. detsembril 1786 [[Eestimaa kindralkuberneride loend|kindralkuberner]] krahv [[George Browne|Browne]]’ile välja andnud ukaasi, mille alusel Koluvere koos abimõisatega tuli anda ära kohalikust haldusest ja allutada Pohlmannile, kes oli kohustatud mõisamajandusest aru andma vaid Katariinale endale. Koluvere mõisa juurde kuulusid veel lisamõisad [[Suur-Kullamaa lisamõis|Suur]]- ja [[Väike-Kullamaa lisamõis|Väike-Kullamaa]], [[Roopa lisamõis|Roopa]] ja [[Vaikna lisamõis|Vaikna]]. “Vangivalvur” ja keisrinna pidasid noore printsessi asjus kirjavahetust. Kuivõrd ausalt Pohlmann keisrinnale olukorrast aru andis, on raske öelda. Võib arvata, et ta kirjutas ikka seda, mida Katariina ootas. Katariina kirjast Pohlmannile (2. aug. 1787): “Nagu näib, pole väikesel proual lusti kodumaale minna, pole ka tarvidust, sest mehelt ega vanematelt on tal vähe või hoopiski mitte rahu loota…”. Ühes kirjas ütleb Katariina: “Hoolitsege isalikult tema väikese majapidamise eest, aidake tal sisse seada ja kui kõik on korras ja maal midagi enam teha pole, sõitke jumala nimel Tallinna. On rõõm, et majapidamine nii hästi läheb ja te kõik rahul olete.” Pole siiski teada, kas Auguste Tallinnas käis. Võimalik, et esialgu läks printsessil hästi, kuid siiski võttis lugu traagilise pöörde. Salasekretär Chzapovitzky kirjutab päevikus 19. novembril 1788 (s.o. peale printsessi surma): “Proua Wilde ei söandanud kõnelda, ta ütles ainult, et kui Pohlmann ei lubanud, ei saanud printsess ka jalutada.“ Ka Kullamaa pastori [[Dahl]]i tütar on hiljem tunnistanud: “Printsess, kes nii reisi ajal kui ka oma Koluveresse asumise alguses ühe Pohlmanni sugulase poolt saadetud, elas sellest ajast absoluutses tagasitõmbumises, mis rohkem näis vangistusena, tänu erakordsetele abinõudele, mida vangivalvur Pohlmann rakendas. Mida ta varem oli teinud instruktsioonide tõttu, tegi ta varsti armmukadeduse tõttu, tulenevalt piiritust intiimsusest, milles tema vangistatuga elas, armuvahekorrast, mille põhjustas kirg ja üksindus. Selle õnnetu printsessi kuue viimase elukuu jooksul keelas ta kolmanda isiku pääsu tema juurde ja sundis teda lossi piirkonnast mitte lahkuma.”
Kui [[1816]]. a. peale isa surma printsessi vanem poeg [[Wilhelm I]] von Württemberg troonile astus oli ta kohtumisel Venemaa keiser [[Aleksander I]]-ga [[1819]]. a. muret avaldanud, et tema ema laip kuskile Eesti kirikuse või selle ümbruskonnas maetud on. Keiser tegi [[Eestimaa tsiviilkuberner]]ile ülesandeks “kõik Eestis ringlevad teated printsessi elu ja surma kohta kokku koguda”. Kõige täpsemaks tunnistuste andjaks oli Kullamaa pastori (pastor [[Dahl]] oli ametis [[1748]] kuni surmani [[1795]]) tütar, keda on eespool ka tsiteeritud.
 
Kui 1816. a. peale isa surma printsessi vanem poeg Wilhelm I von Württemberg troonile astus oli ta kohtumisel Vene keiser [[Aleksander I]]-ga 1819. a. muret avaldanud, et tema ema laip kuskile Eesti kirikuse või selle ümbruskonnas maetud on. Keiser tegi [[Eestimaa tsiviilkuberner]]ile ülesandeks “kõik Eestis ringlevad teated printsessi elu ja surma kohta kokku koguda”. Siit nähtub, et printsessi lähikondlastel puudus kontakt Augustega ja tema surma- ja matmiskohtki võis neil olla teadmata. Kõige täpsemaks tunnistuste andjaks oli Kullamaa pastori (pastor Dahl oli ametis 1748 kuni surmani 1795) tütar, keda on eespool ka tsiteeritud. Eestimaa kindralkuberneri käsul avati 1819. a. 10. novembril printsessi hauakamber. Selle kohta tehtud protokollis antakse väga üksikasjaline ülevaade hauakambri ja laiba olukorrast. Laialtlevinud jutt, et printsessi kõrvale on maetud ka tema vastusündinud laps, ei leidnud kinnitust. Kirstus oli ainult printsessi surnukeha. Komisjon leidis, et surnu asukoht ei ole vääriline nii kõrgele isikule. Kirst võeti hauakambrist välja ja maeti 13. novembril kiriku kooriruumi keskele, kus asusid tähtsamate aadlike hauakambrid. Neli nädalat hiljem 7. detsembril 1819 leidis keiser Aleksander I korraldusel aset printsessi kristlik matus. Sellega ei olnud selle õnnetu naise luud-liikmed veel lõpliku rahu saanud. [[1850]]. aastate algul võeti hauakamber uuesti lahti, kuna hauakivi üks nurk oli vajuma hakanud. Tollane Kullamaa köster on rääkinud, et kirstu kaas olevat mingil moel lahti tulnud ja sellest olevat leitud lisaks printsessi kõdunenud laibale veel ka väikese lapse luustik, mille olemasolu tollane Kullamaa koguduse pastor [[Paul Eberhard]] on aga eitanud. Nii jäi endiselt liikvele jutt, et printsess sünnitas vahekorrast Reinhold Wilhelm von Pohlmanniga lapse, kelle mees koos naisega ära tappis. Kuulduste järgi olevat printsessi põrm millalgi Kullamaa kirikust ära viidud. Kuhu ja millal, selle kohta siinkirjutajal andmed puuduvad. Kullamaa kirikus on siiski printsessi hauaplaat, mis ei asu küll endisel kohal kooriruumieeskooriruumi ees, vaid hoopis kantsli kõrval. Kuninglikust soost naise salapärane lugu on samuti põlvest põlve edasi elanud.▼
▲== Printsessi surm ==
 
▲Printsess Auguste suri 16. septembril 1788. Printsessi traagilisele surmale toob valgust pastori Dahli tütre tunnistus: ”Ühel päeval kuuldi läbilõikavat karjet lossist, mida isegi talupojad, kes töötasid põllul kuulsid. Üks arst ruttas juurde, kuid oma suureks imestuseks leidis ta kõik uksed suletuna ja talle öeldi, et kindral Pohlmann ja printsess on end majja sulgenud. Vahepeal kuulis arst ise seda kisa, mis vähehaaval lakkas ja kõik uskusid, et see kurjategija Pohlmann, et oma saladust halvast kohtlemisest mitte paljastada, kedagi juurde ei kutsunud, et printsessile abi osutada, ja et see õnnetusse olukorda seatud lahinguohver oma elu on lõpetanud, peale seda kui ta on lapse sünnitanud, kes kohe emaga kirstu pandi. Kaks päeva hiljem toodi Kullamaa kiriku kabelisse kirst, mis oli ilustatud punase sameti ja kuldnarmastega, kuid kruvidega kõvasti kinni keeratud. Pohlmann paigutas kaks tunnimeest kabeli ukse ette. Räägitakse, et tunnimehed olid öösel kabelist oigamist kuulnud. Ümbruskonnas levisid jutud, et printsess on tegelikult varjusurmas.” 21. septembril 1788, s.o. viis päeva pärast printsessi surma viidi surmateade õukonda. Teatati, et printsess on surnud vereummistusse, mille all ta ka varem oli kannatanud. Alles 10. oktoobril saadeti kiri Braunschweigi. 14. oktoobril anti [[Kullamaa]] pastorile kõige kõrgemalt korraldus asetada lahkunu [[Kullamaa kabel]]isse. Mõni aeg hiljem, kuupäeva teada ei ole, lasi Pohlmann kaevata altarist vasakule kirikupõrandasse haua, kuhu ilma kirikliku tseremooniata kirst paigutati. Pohlmann, kes oma elupäevad rahulikult alles 22. jaanuaril 1796 oma mõisas Kodilas lõpetas, viibis veel 1789. a. alguses Koluveres ja korraldas printsessi asjade ärasaatmist. Raske on uskuda, et suurtsugu printsessil lasti niiviisi surra. Tundub, et Württembergi printsessi pagendamise taga oli mingi poliitiline intriig. Sel juhul oli noor daam vaid sobivaks “tööriistaks”, kelle abil loodeti midagi välja pressida, ja heideti üsna pea kasutuna kõrvale. Võimalik, et printsess Auguste tapeti keisrinna Katariina käsul. Kõikvõimsa keisrinna käsutäitjana ja usaldusalusena ei oleks ta saanud endale lubada nii kirglikku armuafääri ja päris kindlasti mitte printsessi tapmist. Kõrgest soost isikute abieluvälised lapsed ei olnud tollal mingi haruldus ja see ei oleks pidanud andma põhjust mõrvaks.
== Päritolu ja järglased ==
▲Printsessi isa oli [[Braunschweigi hertsogiriik|Braunschweigi hertsogiriigi]] valitseja [[Karl Wilhelm Ferdinand]] [[von Braunschweig-Wolfenbüttel]] ja ema Inglise kuninga [[George III]] õe, [[Walesi printsess]]i tütar Augusta. Abielus sündis neil kuus last, kaks tütart ja neli poega. Nooremast tütrest Karolinest (sündis 17. mail 1768) sai 1795. a. hilisema Inglise kuninga [[Georg IV]] abikaasa. Kaks poega olid nõrgamõistuslikud ja kaks poega surid vägivaldsesse surma: üks langes sõjas, teine uppus.
 
▲'''=== Auguste Caroline Friederike Luise vonabielu [[Württemberg''']]i printsiga ===
Auguste laulatus [[prints]] '''Friedrich Wilhelm Karl von Württembergiga''' toimus 27. oktoobril 1780. Auguste oli siis 15-aastane.
 
▲27. oktoobril 1780 toimus Auguste laulatusWürttembergi prints '''Friedrich Wilhelm, Karlkes vonoli sündinud Württembergiga'''6. Augustenovembril 1754, oli siis 15-aastane. Temasttemast 10 aastat vanem prints Friedrich Wilhelm sündis 6. novembril 1754. Ta oli pärastisehilisema valitseva Württembergi hertsogi [[Friedrich Eugen]] von Württembergi poeg. Ühest tema õest sai Venemaa troonipärija, tulevase keisri [[Paul I]] abikaasa suurvürstinna [[Maria Fjodorovna (1759-1828)]] (enne vene-õigeusu vastuvõtmist nimega [[Sophie Dorothea Auguste]]). Esimesed aastad veetis noor abielupaar Lübeckis, kus 27. septembril 1781 sündis nende esimene poeg, hilisem kuningas [[Wilhelm I von Württemberg]]).
 
[[Auguste Caroline Friederike Luise]]l ja [[Friedrich Wilhelm Karl]]il olid lapsed:
▲Epiloog
* [[Wilhelm I]] von Württemberg ([[27. september]] [[1781]]–[[1864]]), Württembergi kuningas aastail [[1816]]–1864.
▲Kui 1816. a. peale isa surma printsessi vanem poeg Wilhelm I von Württemberg troonile astus oli ta kohtumisel Vene keiser [[Aleksander I]]-ga 1819. a. muret avaldanud, et tema ema laip kuskile Eesti kirikuse või selle ümbruskonnas maetud on. Keiser tegi [[Eestimaa tsiviilkuberner]]ile ülesandeks “kõik Eestis ringlevad teated printsessi elu ja surma kohta kokku koguda”. Siit nähtub, et printsessi lähikondlastel puudus kontakt Augustega ja tema surma- ja matmiskohtki võis neil olla teadmata. Kõige täpsemaks tunnistuste andjaks oli Kullamaa pastori (pastor Dahl oli ametis 1748 kuni surmani 1795) tütar, keda on eespool ka tsiteeritud. Eestimaa kindralkuberneri käsul avati 1819. a. 10. novembril printsessi hauakamber. Selle kohta tehtud protokollis antakse väga üksikasjaline ülevaade hauakambri ja laiba olukorrast. Laialtlevinud jutt, et printsessi kõrvale on maetud ka tema vastusündinud laps, ei leidnud kinnitust. Kirstus oli ainult printsessi surnukeha. Komisjon leidis, et surnu asukoht ei ole vääriline nii kõrgele isikule. Kirst võeti hauakambrist välja ja maeti 13. novembril kiriku kooriruumi keskele, kus asusid tähtsamate aadlike hauakambrid. Neli nädalat hiljem 7. detsembril 1819 leidis keiser Aleksander I korraldusel aset printsessi kristlik matus. Sellega ei olnud selle õnnetu naise luud-liikmed veel lõpliku rahu saanud. 1850. aastate algul võeti hauakamber uuesti lahti, kuna hauakivi üks nurk oli vajuma hakanud. Tollane Kullamaa köster on rääkinud, et kirstu kaas olevat mingil moel lahti tulnud ja sellest olevat leitud lisaks printsessi kõdunenud laibale veel ka väikese lapse luustik, mille olemasolu tollane Kullamaa koguduse pastor Paul Eberhard on aga eitanud. Nii jäi endiselt liikvele jutt, et printsess sünnitas vahekorrast Reinhold Wilhelm von Pohlmanniga lapse, kelle mees koos naisega ära tappis.Kuulduste järgi olevat printsessi põrm millalgi Kullamaa kirikust ära viidud. Kuhu ja millal, selle kohta siinkirjutajal andmed puuduvad. Kullamaa kirikus on siiski printsessi hauaplaat, mis ei asu küll endisel kohal kooriruumiees, vaid hoopis kantsli kõrval. Kuninglikust soost naise salapärane lugu on samuti põlvest põlve edasi elanud.
* [[Friederike Katharine Sophie Dorothea]] von Württemberg, (1783-), kellest sai 1807. a. [[Napoleon I]] noorema venna, [[Westfaal]]i kuninga Jerome'i abikaasa.
*[[Sophie Dorothea]] von Württemberg, kes suri alaealisena;
*[[Paul Karl Friedrich August]] von Württemberg,
 
Abielupaari omavaheline läbisaamine oli samuti halb, mis kasvas lausa vastastikkuseks vaenuks. Sisuliselt lõppes abielu [[1786]]. aasta detsebris, kui prints ootamatult koos lastega Venemaalt lahkus.
== Välislingid ==
▲{{kopipeist|allikas=* [http://www.muuseum.haapsalu.ee/index.php?lk=10261&show=10265}} Württembergi printsess Koluveres]
* [http://www.wikitree.org/index.php?title=Auguste_Caroline_Friederike_Luise_von_Braunschweig-Wolfenb%C3%BCttel Auguste Caroline Friederike Luise von Braunschweig-Wolfenbüttel]
[[Kategooria:Eesti ajalugu]]
[[Kategooria:Sündinud 1764]]
[[Kategooria:Surnud 1788]]
[[de:Auguste Karoline von Braunschweig-Wolfenbüttel]]
[[en:Augusta of Brunswick-Wolfenbüttel]]
Pärit leheküljelt "https://et.wikipedia.org/wiki/Auguste_Karoline"