Kõige esimesi märke reformatsioonist võib täheldada [[Riia]]s. Juba [[1521]]. aastal saabus sinna esimene protestantlik jutlustaja [[Andreas Knopken]] (ka Knöpken)<ref>{{cite book |title=View of the Russian Empire During the Reign of Catharine the Second, and to the Close of the Present Century: during the reign of Catharine the Second, and to the close of the present century. |last=Tooke |first=William |authorlink=William Tooke|coauthors= |year=1799 |publisher=T. N. Longman, O. Rees, and J. Debrett|location= |isbn= |pages= lk. 520 |url=http://books.google.com/books?id=wBIbAAAAYAAJ&printsec=titlepage#PPA520,M1}}</ref>, kes saavutas peagi rae toetuse. [[1522]]. aastal lisandus [[Silvester Tegetmeyer]], kes veelgi innukamalt uut usku kuulutama asus. Sama aasta sügisel lubas raad ka ametlikult uue usu kuulutamise, eriti innukalt tegutses uue usu edendamisel linnasekretär [[Johann Lohmüller]]. [[1524]]. aastaks oli linn ametlikult protestantliku (ehk uue) usutunnistuse omaks võtnud. Samal ajal võitis reformatsioon kiiresti pinda ka teistes suuremates Liivimaa linnades: Tallinnas, Tartus, Pärnus ja Narvas. Tallinn otsustas uut usutunnistust vanale eelistada [[1525]]. aasta alguses, ehkki ametlikult võeti luterlik usutunnistus vastu alles [[1530. aastad|1530. aastatel]], pärast seda, kui ka [[Lübeck]] oli katoliiklusest protestantluse kasuks loobunud.<ref>Sellest ka ühes Kala artiklis. Samuti Albrecht VII raamatus.</ref> Tartus põhjustas usupuhastuse vastuvõtmine suure tüli Johann Blankenfeldiga, kes samaaegselt pidi ka Riia protestantidega võitlema. Blankenfeld, kes jäi kõigutamatult katoliiklikele positsioonidele, keeldus esialgu uueusulistele väiksemaidki järeleandmisi tegemast. Narvas ja Pärnus möödus reformatsioon rahulikumalt, orduvõimud otseselt jutlustajate tegevusele takistusi ei teinud, ehkki ordumeister [[Wolter von Plettenberg]] mõistis karmilt hukka [[pildirüüsted]] kirikutes. Väiksemates linnades, mis olid katoliiklike maaisandate tugevama mõju all, jäi uue usu mõju tunduvalt väiksemaks, paljud linnad võtsid ametlikult protestantliku usutunnistuse vastu alles kas vahetult enne [[Liivi sõda]] või koguni selle ajal. Vasallide seas oli suhtumine reformatsiooni väga erinev; esialgu leidis uus usk küllaltki suurt toetust, ent hiljem, kui ilmnesid poliitilised ohud, sealhulgas talupoegade ülestõusu võimalus, muutusid nad selle suhtes tunduvalt reserveeritumaks. Riia, Saare-Lääne ja Kuramaa rüütelkonnad olid luterluse suhtes küllaltki soosival seisukohal, Harju-Viru ja Tartu omad aga olid veel [[1540. aastad|1540. aastatel]] katoliiklust toetavatel positsioonidel.
==Usulise ja poliitilise ärevuse tõus ning kulminatsioon==
