Kihtvulkaan: erinevus redaktsioonide vahel

Kihtvulkaani defineerimine ei ole lihtne ülesanne. Enamik vulkanismi põhjustatud pinnavorme, kaasaarvatud kihtvulkaanid, on [[Positiivne pinnavorm|positiivsed]], erandiks on vaid [[kaldeera]]d ja [[maar]]id. Vulkaanid erinevad üksteisest suuruse ja kuju poolest. Kõige suuremad vulkaanid on [[kilpvulkaan]]id ja kõige väiksemad [[šlakikoonus]]ed. Kihtvulkaanid jäävad suuruselt nende vahele. Üks tähtsamaid vulkaani kuju iseloomustav parameeter on [[nõlv]]a [[kaldenurk]]. Kilpvulkaanid koosnevad valdavalt [[Basalt|basaldist]], mis suhteliselt väikse [[viskoossus]]e tõttu vulkaanilõõrist kaugele voolates on moodustanud lauge nõlvaga vulkaani. Kihtvulkaan on reeglina järsunõlvalisem, sest väljapaisatav materjal on mitmesuguse koostisega (mitmesuguse koostisega [[laava]] ja [[püroklastiline materjal]]) ja märksa vähem voolavam. Kihtvulkaani nimi tuleb ettekujutusest, et vulkaani läbilõige koosneb vahelduvatest [[laava]] ja [[tefra]] kihtidest. See ei pruugi olla vale, kuid on siiski väga jäme lihtsustus. Enamiku kihtvulkaanide ehitus on keerukam ning seetõttu nimetatakse neid sageli ka [[liitvulkaan]]ideks (mitme vulkaani liitumisel tekkinud keeruka ehitusega mägi).

 

 

Miks tekib teatud kohta just kihtvulkaan on määratud ära peamiselt vulkaanilise materjali koostise, vulkaanipursete võimsuse ja sagedusega. Koostiselt on kihtvulkaanidest pärit materjal kilpvulkaanide omast [[Ränidioksiid|ränirikkam]]. Ränirikkus toob kaasa laava suurema viskoossuse ja sellest tulenevalt [[Plahvatuslik vulkanism|plahvatuslikkuse]], sest väheneva [[Rõhk|rõhu]] tõttu magmast vabanevad [[gaas]]id ei pääse vulkaanilõõrist välja. Subduktsioonivööndite kihtvulkaanide laava on lisaks ka veerikkam, mis võimendab vulkaani plahvatuslikkust. Kihtvulkaanide pursked on väga erineva võimsusega. Suuremad pursked toovad kaasa kaldeerade tekkimise, näiteks [[Crater Lake]] [[Ameerika Ühendriigid|Ameerika Ühendriikides]]. Pursked on reeglina suhteliselt sagedased, kuid sõltuvalt vulkaanist võivad olla väga erineva intervalliga. Näiteks [[Etna]] ja [[Stromboli]] on tuntud peaaegu pideva tegutsemise järgi, samas on Fuji viimasest purskest möödunud juba 300 aastat, rääkimata vulkaanidest, mis pole tegutsenud tuhandeid aastaid, kuid mille arvamine [[kustunud vulkaan]]ide hulka võib olla ennatlik. Plahvatuslike pursetega on seotud ka püroklastilise materjali teke, mis vulkaani nõlvadel tihti kiht-kihilt vaheldub laavavooludega.