Redaktsioon: 11. veebruar 2009, kell 15:59 redigeeri Siim (arutelu \| kaastöö) 15 888 muudatust PResümee puudub ← Vanem muudatus		Redaktsioon: 24. veebruar 2009, kell 01:32 redigeeri eemalda Siim (arutelu \| kaastöö) 15 888 muudatust PResümee puudub Uuem muudatus →
13. rida: Impaktstruktuurid on kõige laiemalt levinud [[pinnavorm]]id [[Päikesesüsteem]]is. Ainus ilma impaktstruktuurideta tahke pinnaga Päikesesüsteemi taevakeha on [[Io (Jupiter)\|Io]].<ref>Lowman, Paul D. Jr. (1997). Earth. Entsüklopeedias Shirley, James H. & Fairbridge, Rhodes W. (Toim.), Encyclopedia of Planetary Sciences (Encyclopedia of Earth Sciences Series). Springer. Lk 196. ISBN 0412069512</ref> Selle põhjuseks on Io väga aktiivne [[vulkanism]]. Io on kõige aktiivsema vulkanismiga Päikesesüsteemi taevakeha.<ref>Lopes-Gautier, Rosaly (1999). Volcanism on Io. Kogumikus H. Sigurdsson (Toim.), Encyclopedia of Volcanoes. Academic Press. Lk 709–726. ISBN 012643140X</ref> Impaktkraatreid jagatakse [[Lihtkraater\|liht-]] ja [[Komplekskraater\|komplekskraatriteks]]. Lihtkraater on [[negatiivne pinnavorm]], mille sügavaim koht on kraatri keskel. Kuulus lihtkraater on Barringeri kraater Arizonas, [[Ameerika Ühendriigid\|Ameerika Ühendriikides]]. Komplekskraatril on aga kraatri keskel [[keskkõrgendik]], mille teket seostatakse [[kivim]]ite [[Elastsus\|elastse]] tagasilöögiga vahetult peale ~~[[impaktor]]i~~impaktori põhjustatud ülerõhu taandumist. Lihtkraatrid on väiksemad ning seega ka tekitatud väiksema impaktori poolt. See, kas tekib liht- või komplekskraater, sõltub paljudest asjadest. Näiteks sellest, kas impaktor kukub maismaale või vette, sõltub ka langemisnurgast, langemiskiirusest, suurema taevakeha [[gravitatsioonikiirendus]]est jne. Kõige suuremad lihtkraatrid [[Maa (planeet)\|Maa]] pinnal on 20-kilomeetrise läbimõõduga. Kõige väiksemad komplekskraatrid on aga 5-kilomeetrised. Impaktsündmuse [[võimsus]] määrab ära ka selle, kas tegemist on [[Löögikraater\|löögi-]] või [[Plahvatuskraater\|plahvatuskraatriga]]. Plahvatuskraatri korral ei ole impaktorist reeglina kuigi palju säilinud, sest ta [[Aurustumine\|aurustus]] kokkupõrkel pea täielikult. Kraatrite ümarast põhiplaanist ei tule järeldada, et impaktorid langesid Maa pinnale vertikaalselt (seda juhtub väga harva), vaid seda nähtust tuleb seostada just impaktplahvatustega. Plahvatuskraatreid põhjustavad impaktorid ise on palju väiksemad kui nende tekitatud struktuurid. 21. rida: Impaktstruktuurid esinevad peaaegu kõigil [[Päikesesüsteem]]i tahke pinnaga taevakehadel (erandiks on Jupiteri kaaslane Io). Rohkelt on neid näiteks [[Kuu]] ja [[Merkuur]]i pinnal. Maal on impaktstruktuure palju vähem kui Kuul, kuid seda ainult sel põhjusel, et aktiivsete geoloogiliste protsesside käigus toimub Maa pinna pidev uuenemine. Kuu on aga juba miljardeid aastaid geoloogiliselt surnud, mistõttu on tema pind palju tihedamalt kraatritega kaetud. Maa varases arengustaadiumis umbes 4,5 miljardit aastat tagasi toimus tema pinna väga intensiivne "pommitamine". Tänapäeval usutakse, et siis moodustus ka Maa ainus looduslik kaaslane Kuu. Maa põrkas arvatavasti kokku umbes [[Marss\|Marsi]] suuruse taevakehaga, mille tagajärjel paiskus Maa [[Orbiit\|orbiidile]] palju kivimmaterjali, mis ühtseks taevakehaks kogunedes moodustaski Kuu. [[Suur pommitamine\|Suure pommitamise]] tagajärjel sulas Maa tõenäoliselt täielikult üles, mis viis kihilise ehituse tekkeni ([[Maa tuum\|tuumas]] [[raud]] ja [[nikkel]], ülalpool [[silikaatsed mineraalid]]). Siiani säilinud [[Maa sisesoojus]] on osaliselt pärit just suure pommitamise aegadest, sest [[kivim]]id on väga halvad [[Soojusjuht\|soojusjuhid]] ning Maal kulub täieliku jahtumiseni veel miljardeid aastaid. ==Viited==

Impaktstruktuur: erinevus redaktsioonide vahel