Subduktsioon: erinevus redaktsioonide vahel

Subdutseeruv laam on alati [[ookeaniline maakoor|ookeanilise maakoorega]]. Ta on palju õhem [[mandriline maakoor|mandrilisest maakoorest]] ning samuti suurema [[tihedus]]ega. Ookeaniline maakoor on seega pidevalt uuenemas. Ta tekib ookeani keskmäestikes, liigub sealt eemale ning leiab lõpu subduktsioonivööndeis. Ookeaniline maakoor on kõige rohkem umbes 200 miljoni aasta vanune. Mandriline maakoor on väiksema tihedusega ning subduktsioonivööndeis ei hävine. [[Mandrite tuumad]] võivad olla üle nelja miljardi aasta vanused.

 

Subduktsioonivööndi kohale tekivad [[vulkaan]]id. Kui ookeaniline laam sukeldub teise ookeanilise laama alla, siis nimetatakse tekkinud vulkaaniahelikku [[saarkaar]]eks. Tekib kaarekujuline vulkaaniliste saarte ahelik, näiteks [[Aleuudid (saarestik)|Aleuudid]] või [[Mariaanid]]. Kui sukeldumine toimub mandrilise maakoorega laama alla, nimetatakse tekkinud vulkaaniahelikku [[vulkaaniline kaar|vulkaaniliseks kaareks]]. Näiteks [[Kaskaadid]], [[Jaapan]] ja suur osa ülejäänud Vaikse ookeani tulerõngast.

 

Subduktsioonivööndi vulkaanide tekkepõhjuseks on sukelduvast laamast eralduvad [[lenduvad ühendid]] (peamiselt [[vesi]]), mis alandavad laama kohal oleva [[vahevöö kiil]]u sulamistemperatuuri ning põhjustavad selle [[osaline sulamine|osalise sulamise]]. Vee allikaks on vett sisaldavad [[mineraal]]id. Neid on merepõhja moodustanud laamas rohkelt, sest vesi ringleb ookeani keskmäestikus tekkinud kuumades, kuid lõhelistes [[kivim]]ites. Vesi [[lahustumine|lahustab]] osaliselt kivimeid ning kannab sealt välja [[mineraalaine]]id, kuid moodustab ka uusi mineraale, mille [[kristallstruktuur]]i kuulub ka vesi. Sellised mineraalid on stabiilsed madala [[temperatuur]]i ja [[rõhk|rõhu]] tingimustes, kuid sukelduvas laamas hakkavad nii rõhk kui temperatuur tõusma, mistõttu algab [[moone (geoloogia)|moone]] – vesi surutakse kristallidest välja ning tekivad uued mineraalid, mis on neis tingimustes stabiilsed. Vabanenud vesi liigub ülespoole, sukelduva laama kohal olevasse vahevöö ossa, mida nimetatakse vahevöö kiiluks. Veel on kivimite sulamistemperatuuri alandav toime, mistõttu hakkavad need osaliselt sulama ning moodustuma hakkavad esimesed [[magma|magmatilgad]]. Sulanud magma on lähtekivimist väiksema tihedusega ning hakkab seetõttu aeglaselt ülespoole liikuma. Väiksemad magmatilgad kogunevad suuremateks ning moodustuvad [[intrusioon]]e. Maapinna lähedale jõudnud intrusioonid on [[magmakamber|magmakambriteks]], mille kohal ongi vulkaanid. Subduktsioonivööndite magma sisaldab ohtralt vett ning see on üks peamisi põhjuseid, miks iseloomustavad subduktsioonivööndite vulkaane peamiselt plahvatuslikud vulkaanipursked. Kui magma tõuseb kõrgemale, siis jääb rõhk üha väiksemaks ning magmas lahustunud vesi hakkab moodustama eraldi [[gaas|gaasifaasi]] (rõhu vähenedes gaaside lahustuvus vedelikes halveneb). Gaasiline vesi on üle tuhande korra suurema ruumalaga vedelast veest, mistõttu läheb magmal kitsaks ning pinged lahenevad sageli läbi plahvatuslike vulkaanipursete.

 

Ka tugevaimad maavärinad on seotud subduktsiooniga. Sukelduv laam liigub tema kohal lasuva laama suhtes keskmise kiirusega 1...10 sentimeetrit aastas, kuid suure hõõrdumise tõttu ei ole liikumine sujuv. Aja jooksul kuhjuvad üha suuremad pinged, mis ükskord lahenedes võivad kaasa tuua äkilise meetritesuuruse nihke kivimite vahel. Lühikese aja jooksul vabaneb väga suur energiahulk, mis liigub kivimite nihkumiskohast ehk [[murrang]]ust [[seismilised lained|seismiliste lainete]] näol eemale. Maavärinad toimuvad kahe laama piirpinnal, mida tuntakse [[Wadati-Benioffi vöönd]]ina. Mida kaugemal subduktsioonivööndist maavärin toimub, seda sügavamal on selle kolle ehk [[hüpotsenter]]. Maavärinate kolded ulatuvad kuni 700 kilomeetri sügavusele. Sellest sügavamal on kivimid plastilisemad, mistõttu maavärinaid tekitavaid hapraid deformatsioone seal ei toimu.

 

Subduktsioonivöönditega on seotud [[maailmameri|maailmamere]] sügavaimate osade ehk süvikute teke. Süvik moodustub, sest sukelduv laam paindub allapoole ning jätab kahe laama kokkupuutekohas nende vahele mitme kilomeetri sügavuse vao.

 

Subduktsioonivööndid hävinevad enamasti siis, kui üksteisega põrkavad kokku kaks mandrilise maakoorega litosfääriplokki. Siis pigistatakse subduktsioonivööndi osad nende vahele ning maakoor pakseneb ja nö kortsutatakse kokku – tekivad [[mäestik]]ud. Vastavat protsessi nimetatakse [[orogenees]]iks ning see on omane ka subduktsioonivööndeile. Näiteks [[Andid]] on subduktsioonivööndi kohal olev [[mäestik]], mille mäed ei koosne vaid vulkaanilisest materjalist. Sealne maakoor on lisaks ka subduktsiooni tekitatud kokkusurvepingete tõttu paksenenud.

 

Subduktsiooniprotsessi peetakse ka mandrilise maakoore sünnikohaks. Subduktsioonivööndi vulkaanide peamiseks vulkaaniliseks kivimiks on [[andesiit]] ning ka keskmine mandriline maakoor on umbes andesiidi keskmise koostisega.