Subduktsioon: erinevus redaktsioonide vahel

Subduktsioonivööndi vulkaanide tekkepõhjuseks on sukelduvast laamast eralduvad [[lenduvad ühendid]] (peamiselt [[vesi]]), mis alandavad laama kohal oleva [[vahevöö kiil]]u sulamistemperatuuri ning põhjustavad selle [[osaline sulamine|osalise sulamise]]. Vee allikaks on vett sisaldavad [[mineraal]]id. Neid on merepõhja moodustanud laamas rohkelt, sest vesi ringleb ookeani keskmäestikus tekkinud kuumades, kuid lõhelistes [[kivim]]ites. Vesi [[lahustumine|lahustab]] osaliselt kivimeid ning kannab sealt välja [[mineraalaine]]id, kuid moodustab ka uusi mineraale, mille [[kristallstruktuur]]i kuulub ka vesi. Sellised mineraalid on stabiilsed madala [[temperatuur]]i ja [[rõhk|rõhu]] tingimustes, kuid sukelduvas laamas hakkavad nii rõhk kui temperatuur tõusma, mistõttu algab moone – vesi surutakse kristallidest välja ning tekivad uued mineraalid, mis on neis tingimustes stabiilsed. Vabanenud vesi liigub ülespoole, sukelduva laama kohal olevasse vahevöö ossa, mida nimetatakse vahevöö kiiluks. Veel on kivimtekivimite sulamistemperatuuri alandav toime, mistõttu hakkavad need osaliselt sulama ning moodustuma hakkavad esimesed [[magma|magmatilgad]]. Sulanud magma on lähtekivimist väiksema tihedusega ning hakkab seetõttu aeglaselt ülespoole liikuma. Väiksemad magmatilgad kogunevad suuremateks ning moodustuvad [[intrusioon]]e. Maapinna lähedale jõudnud intrusioonid on [[magmakamber|magmakambriteks]], mille kohal ongi vulkaanid. Subduktsioonivööndite magma sisaldab ohtralt vett ning see on üks peamisi põhjuseid, miks iseloomustavad subduktsioonivööndite vulkaane peamiselt plahvatuslikud vulkaanipursked. Kui magma tõuseb kõrgemale, siis jääb rõhk üha väiksemaks ning magmas lahustunud vesi hakkab moodustama eraldi [[gaas|gaasifaasi]] (rõhu vähenedes gaaside lahustuvus vedelikes halveneb). Gaasiline vesi on üle tuhande korra suurema ruumalaga vedelast veest, mistõttu läheb magmal kitsaks ning pinged lahenevad sageli läbi plahvatuslike vulkaanipursete.