|
* Eesti NSV teeneline kultuuritegelane [[1965]].
* Alates [[1988]]Eesti Raamatukoguhoidjate Ühingu auliige.
==Tema õpilased temast==
Iga inimene on oma ajastu nägu, milles ta on elanud, aga kõik ei suuda oma ajale nägu anda. [[Helene Johani]] oli üks selliseid markantseid, ja nagu värvikatele karakteritele sageli omane, ka vastuolulisusi isiksusi, kes on tugevasti mõjutanud oma aega ja selle kaudu Eesti raamatukogundust. Ei ole valdkonda, millega ta ei oleks tegelenud, tehes kõike innu ja hasardiga. Lemmikaladeks oli talle lugemispsühholoogia ja kunst- viimasega oli ta tihedasti läbi põimunud perekondlike sidemete kaudu. Pärinedes kehvadest oludest, oli talle eriti suureks paleuseks vaimne kultuur. ''Bibliothecaris fit, sed nascitur''- raamatukoguhoidjaks ei saada, vaid sünnitakse- selle [[Friedrich Puksoo]] poolt Eesti esimesel kongressil esitatud moto tõestuseks oli Helene Johani. Raamatukoguhoidja tema nägemuses peab olema kultuuri hoidja ja edendaja. F. Puksoo eeskujul pidas Helene Johani raamatukoguhoidja tähtsaks omaduseks „vastutulelikkust, suurt inimesearmastust ja inimesetundmist- üldse seda, mida nimetatakse kunstiks inimestega ümber käia“.. Ta rõhutas alati, et raamatukoguhoidja peab olema nii teadmistelt, aga ka emotsionaalselt hoiakult pühendunud lugejat teenindama. See peab olema tema soov ja veendumus. Kõike seda on ta edasi andnud mitme aastakümne vältel noortele. Õpetaja mõju peegeldub kõigepealt tema õpilaste mõtlemises. Mitu põlvkonda „Helene lapsukesi“ on kasvatatud- koolitatud ja need põlvkonnad on kaasa saanud suure päranduse, eelkõige eeskuju näol- võime armastada oma tööd ja teha seda hasardiga, oskuse orienteeruda infotulvas, omandanud teenindusvalmiduse, kohtlemistarkuse, pühendumuse. Helene Johanit iseloomustasid tohutu vitaalsus, jõulisus, töökus, vaimuvärskus, soov alati eluga kaasas käia, juurelda probleemide üle. Huvi kõige vastu ja vaimsus aitasid tal trotsida tõbesid ja vanadust. Oma pika elu jooksul on ta kõndinud keerukaid radu ja mõelnud erinevaid, ka vastakaid mõtteid, aga kõike on ta teinud südamest. Raamatukogundus oli tema armastus ja mida inimene armastab, see on igavesti tema.
----
Raamatukogu, 1999. Lk. 45
----
----
[[Helene Johani]] elujõud, vaimuteravus ja töövõime püsisid kaua. 1998 ilmus temalt raamat „Andrus Johani oma ajas 1906- 1941“. Midagi trükki saada on raske isegi täies elujõus inimesel ent Helene Johani hoolimata oma kustuvast silmanägemisest sai sellega hakkama, kuigi tema suhtlemisaldile loomusele oli kahanev osasaamine ümbritsevast elust valuline. Helene Johanist kui raamatukoguhoidjast, haridusjuhist, kunsti- ja kirjanduseluga seotud inimesest on kirjutatud palju. Ta tuli raamatukogundusse Eesti Raamatukoguhoidjate Ühingu kaudu. Ühing ja selle ajakiri „Raamatukogu“ andsid omal ajal võimaluse mitmel raamatukoguhoidjal silmatorkavalt esile tõusta. Nimetagem Mall Jürmat, Konrad Kullangot ja Helene Johanit. Teisalt soosis mitmekülgse spetsialisti kujunemist ka tolleaegne raamatukogutöö korraldus. Nimelt Tartu Keskraamatukogus, kus Johani töötas, vahetasid raamatukoguhoidjad teatud aja järel üksteist nii lugejate teenindamisel kui sisetöös. Nii oli ka H. Johani võrdselt tugev raamatukogutöö kõigis lõikudes. Helene Johani Tartu perioodi viljakam aeg langeb 30-ndate aastate algusesse. 1933 ta abiellus ja samal aastal ilmus pikemaajalise töö tulemusena eesti kümnendliigitus kolmes astmes. Selle pealiikide järjestus oli määratud juba 1922. a. H. Johani detailsem liigitus juurdus kõigis avalikes raamatukogudes ja oli kasutusel veel 50-ndate aastate alguses. Laenutustöö andis tähelepanekuid lugejate raamatueelistustest. Neid kasutas H. Johani professor [[Gustav Suits]]u kirjandusseminaris valminud lugemis[[psühholoogia]]le pühendatud ülikooli lõputöös. Selle kokkuvõtvad osad ilmusid 1934. a. samas ajakirjas „Lugemisest ja lugejate tüüpidest“. Need olid esimesed tõsised tööd lugemishuvidest meie raamatukogunduses. 20-ndatel aastatel nagu praegugi, tuli raamatuturule küllalt palju alaväärtuslikku kirjandust. Mõned kirjandusinimesed kartsid sellest lugejate kõlblusele kahjulikku mõju. Näiteks taotles [[Johannes Aavik]] 1931. a. Eesti Rahvusluse Ühingu nimel [[Riigikogu]]lt algupärase kui ka tõlkekirjanduse üle moraali[[tsensuur]]i kehtestamist. Avalike raamatukogude töötajad olid tollal pigem kirjanduse piiramise poolt kui vastu, ent H. Johani nägi raamatu ja lugeja seoseid sügavamalt: „ …on küsitav, kas need isikud, kes edustavad meie nautluskultuuri ja edendavad sugulist lodevust, on keegi raamatu tõttu hakanud seda elama. Raamat võib olla küll äratajaks, - kui aga isikul puuduvad vastavad kalduvused- siis ei tõuka „ ebamoraalsusele“ ka raamat.“ Ja jätkab „ kui raamat pole kooskõlas lugeja hingeeluga, siis ei huvita see teda.“ Vähemalt mõneks ajaks lükkas Helene Johani väljaastumine kirjanduse vaba valiku piiramise edasi. Teises maailmasõjas kaotas Helene Johani abikaasa ja sealtpeale jäi talle vaid töö. Riiklikku Avalikku Raamatukogu, mis oli ju ikkagi Johani loodud, tuleb hinnata mitmeti. Muidugi lihtsam oleks olnud seda raamatukogu rajada Tallinna Keskraamatukogust, sest viimane seisis püstitatud eesmärkidele palju lähemal kui kitsailmeline Riigiraamatukogu. Pealegi nii toimides oleks saanus Tallinna Keskraamatukogu säästa.. Teiseks, Riiklik Avalik Raamatukogu, nagu tema sõsarad kõigis teistes liiduvabariikides, saades üleliidulist tasuta venekeelset sundeksemplari, oli planeeritud vaid venestamisel tööriistaks ( selle arvamusega oli ka Helene Johani 1997. aastal nõus). Tagajärjeks oli raamatukogu tohutu kasvutempo juures eestikeelse ja ka välismaise raamatu osakaalu katastroofiline langemine. Siiski tegi RAR esimestel sõjajärgsetel aastatel tohutut tööd vanema eestikeelse ja baltika- kirjanduse järelkomplekteerimisel. Pärast seda, kui Haridusministeeriumist eraldus Kultuurhariduslike Asutuste Komitee, oli selle juhtkond täiesti abitu raamatukogude juhtimisel, veel enam – nende arvates oleksid kõik varasemad raamatud hävimist väärinud. Riiklikul Avalikul Raamatukogul oli põhikirja järgi õigus erafondile, teistel mitte. Just Helene Johani alustas erifondi õiguste taotlemist [[Tartu Ülikool]]ile, Kirjandusmuuseumile, Tallinna Keskraamatukogule ja Ajaloomuuseumile ( hiljem sai sellest Teaduste Akadeemia Raamatukogu). Niisiis – kuuludes küll tähtsa ideoloogiasutuse juhina kultuuri vaenavasse süsteemi, jäi ta ometigi lihtsalt raamatukoguhoidjaks, kes tegi kõik temast oleneva raamatute säästmiseks. Helene Johanil oli omadus asju ( nähtusi, antavaid soovitusi vm.) lõpuni mõelda. See ei olnud nõukogude ajale omane pealiskaudne sõnadetegemine, vaid sügava mõttetöö järel kindlale veendumusele jõudmine. Seda Johani mõttetöö vilja tunnetab Riikliku Avaliku Raamatukogu järeltulijas – Eesti [[Rahvusraamatukogu]]s. Helene Johani sisendas kolleegidesse ja õpilastesse sügavat lugupidamist raamatu vastu.
----
Kaljo Veskimägi. Raamatukogu,1999. Lk. 45
== Teoseid ==
|
