'''Vahatahvel''' (''tabula cerata'') koosneb enamasti [[puit|puidust]] raamist (vahel ka metallist[[metall]]ist, luust[[luu]]st, elevandiluust[[elevandiluu]]st) ja sellele valatud vahakihist[[vaha]]kihist, millele pärast vaha jahtumist on võimalik kirjutada. Selleks, et muuta kirjutatavat pinda vastupidavamaks ja selgesti loetavaks, segatakse vahale hulka värvaineid[[värvaine]]id ja [[tahkumine|tahkumist]] suurendavaid lisandeid. Soovitud tekst kantakse tahvlile [[krihvel|krihvliga]]. Hiljem on võimalik pind uuesti tasandada ja kirjutamiseks taaskasutada. Andmete kaitseks maha kulumisemahakulumise eest on tahvleid tihti seotud kahe (''diptühhon'') või enama (''triptühhon, polüptühhon'') kaupa kokku. Kasutusel juba alates [[antiikaeg|antiigist]] ja läbi [[keskaeg|keskaja]]. Leidis laialdast rakendust arvepidamises ja kaubanduses tänu oma lihtsale käsitsusviisile. Vaatamata teksti suhteliselt viletsale säilivusele ja võimalusele seda kergesti võltsida, on vahatahvlitel mõnikord sõlmitud isegi lepinguid. Kasutusel väga erinevates ühiskonna gruppides koolilastest kuni riigiametnikeni. Säilivad oma materjali tõttu kõige paremini niiskes pinnases. Meile kõige lähemal on neid hulgaliselt leitud Novgorodist[[Novgorod]]ist.
--[[Eri:Contributions/62.65.239.125|62.65.239.125]] 30. jaanuar 2009, kell 11:45 (UTC)A.L.
