Meerapalu lahing: erinevus redaktsioonide vahel

11. veebruaril oli Tartust Mehikoormasse saabunud [[20. Eesti diviis]]i 45. rügemendi 1. pataljon [[major]] (''[[Sturmbannführer]]'') [[Harald Riipalu]] juhtimisel. Pataljon võeti kiiruga Tartus rongilt maha ja saadeti Peipsi äärde. Pataljoniülem saatis 4. kompanii, kes saabus mehikoormasse esimesena, kohe järve idakaldale [[Ješova]] küla ette sillapea tugevdamiseks ning paigutas ühe jalaväekompanii ning osa õjutõrjeõhutõrje- ja tankitõrjeüksustest kaitsele Mehikoorma -– Jõepera -– Saksa talu joonele. 4. jalaväekompanii, raske tankitõrjerühm ja osa õhutõrjest jäid reservi.

14. veebruari hommikul sai Riipalu teate, et öösel oli Punaarmee vallutanud 128. laskurdiviisi 374. laskurpolgu jõududega hoopis [[Pedaspää]] ja [[Meerapalu]] moodustades [[Lämmijärv]]e läänekaldale sillapea. Seal asunud Saksa [[õhutõrjepatarei]] meeskond oli põgenenud, jättes oma 8 [[õhutõrjekahur]]it positsioonidele maha. Õhutõrjemehed olid end siiski kogunud ning koondanud ja jäänud gruppidena metsasihtidele valvesse. Ehki läbimurde tõkkestastõkestas appiruttanud Võru Omakaitse 2. pataljon oli olukord ohtlik.

Samal hommikul saabusid kohale [[kolonel]] (''[[oberst]]'') Paul Gallas, kelle vastutusalase kuulus Meerpalu ümbrus ja 207. julgestusdiviisi ülem [[kindralmajor]] (''Generalmajor'') Erich Hoffmann, kes andis taandumiskäsu, ootamaks vasturünnaku organiseerimiseks vajalike lisajõudude saabumist. Major (''Sturmbannführer'') Riipalu oli aga teistsugusel arvamusel. Ta tegi ettepanekueettepanekule, et antud olukorras oleks õigem hoopis kohene vasturünnak. Riipalut toetas Gallase adjutant [[leitnant]] parun Engelhart eestist pärit baltisakslane, kes oli oma hariduse saanud eesti sõjakoolis ja mõistis ohvitserina Riipalu kavatsusi. Hoffmann jäi sellega lõpuks nõusse ja määras Riipalu [[Jõepera (Meeksi)|Jõepera]] ja [[Emajõgi|Emajõe]] suudme vahelisel alal asuvatest üksustest moodustatud võitlusgrupi ülemaks.

Samal ajal saadi Võru Omakaitsepataljonist aga järgmine ebameeldiv teade, et [[Jõepera (Meeksi)|Jõeperas]] oli maabunud vaenlase pataljoni suurune üksus. See tähendas, et lahingut tuli nüüd jätkata kahes erinevas kohas. Riipalu saatis oma pataljoni 1. kompanii kiirmarsil Jõeperasse, kus see asus kella 8 paiku vaenlase üksuste vastu lahingusse, suunaga lõunasse. Eesti Diviisi õhukaitsemeestel oli õnnestunud Jõeperas vaenlast Lämmijärve kaldal kinni hoida ning peatselt alustas Jõeperast lõunas vasturünnakut ka äsja sinna saabunud [[11. Ida-Preisi jalaväediviis]]i 44. jalaväerügemendi patalonpataljon. Veidi pärast kella 13 oli olukord Jõeperas lahendatud, sillapeal olnud vene üksus oli purustatud.

Venelased küll üritasid üle jää uuesti suurte jõududega rünnata tulles tihedate ahelikega üle jää. Nende taga veeti laskemoona hobusaanidel ja mõned kergesuurükid. Õhutõrjemehed märkasid aga ründavaid ahelike õigeaegselt ja avasid nende pihta tule ning surusid ründajad maha lamama. Enne, kui ründajad uuesti rünnakut jõudsid alustada saabusid kohale saksa sööstpommitajad [[JU-87]], kes tegid rünakulrünnakul olevad PunarmeePunaarmee üksused oma pardarelvadest paljal jääl kahjutuks.

Samal ajal oli juba alustatud ka esimest vastupealetungi Meerapalu suunas. Kiire rünnakuga vallutati esmalt Saksa talust põhjas asuv mets, kuhu Punaarmee oli hakkanud uueks rünnakuks jõude koondama. Rünnak oli ootamatu ja kiire, tekkitadestekitades vaenlases täieliku segaduse nii, et mittumitu üksust andis end täies koosseisus vangi. Saagiks saadi ka 4 jalaväe saatekahurit, 12 keskmist [[tankitõrjekahur]]it, 24 [[Maksim-kuulipilduja]]t ja muud varustust. Mets puhastati vaenlastest ja järgmiseks rünnakuks Meerapalule valmistuvad üksused asusid uutele lähtepositsioonidele. Meerapalu poolsel metsaserval kohati tugevamat vastupanu. Jõeperast saabus nüüd tagasi 1. kompanii ja 44. jalaväerügemendi pataljon. Olukord oli soodne otsustavaks rünnakuks. Preislaste 44. rügemendi pataljon, mida tugevdati kokku kogutud sakslaste grupiga, pidi vallutama Pedaspää, ülejäänud üksused aga Meerapalu.

Vaenlase kaotused langenute ja vangidena võisid olla kokku üle 2000-e. Riipalu pataljoni kaotused võitlustes olid tagasihoidlikud: 9 langenut ja 30 haavatut. Saksa üksuste kaotused olid suuremad. Langenuid ja haavatuid oli kindlalt ka teistes osalenud üksustes. Paari päeva pärast andsid rünnaku läbi viinud üksused (Riipalu pataljon ja 11. Ida-Preisi diviisi 44. rügemendi pataljon) kaitselõigud kohalikele üksustele uuesti üle ja suundusid [[Narva]] alla. Riipalu pataljon jäi paariks päevaks veel [[Tartu]]sse puhkusele.