Sooraud: erinevus redaktsioonide vahel

Soomaagist hakati [[Eesti]] alal rauda sulatama meie ajaarvamise alguse paiku ja seda tehti [[17. sajand|17.]] - –[[18. sajand]]ini. Teada on umbes 40 endisaegset rauasulatuskohta, enamasti paiknevad need soiste alade vahelistel liivastel kõrgendikel. Eesti suurim muistne rauasulatuskeskus asus Põhja-[[Saaremaa]]l [[Tuiu]] küla lähistel ja seda tuntakse Tuiu Rauasaatmemägedena. [[1977]]. a [[Tallinna teletorn]]i ehituse ajal avastatud sooraua leiukohas asub maak [[huumus]]horisondi all kohati kuni 0,7 m paksuse kihina ja sisaldab kuni 40% rauda.

Et rauamaagist rauda sulatada, on vaja saavutada kõrge temperatuur ja lisada [[oksiid]]e taandav komponent. Soomaagist sulatati rauda liiva ja kivipuruga segatud savist seintega ahjudes, mis asusid maa peal või olid pooleldi maasse süvendatud. Soomaak ja [[süsi]] laoti vaheldumisi koldesse koos mõningase koguse [[lubjakivi]]ga ning kaeti [[savi]]ga. Põletamine kestis kolm ööpäeva, ahju tuli [[lõõts]]ade abil pidevalt õhku juurde anda. Soomaagist redutseeritud raud vajus põletuskolde põhja, selle kätte saamiseks kolle lammutati. Ligi 1000-kraadine temperatuur andis nn käsnaraua, mida hiljem kuumutati ja tihedamaks sepistati. Rauast valmistati tööriistu, relvi jms.