Erinevus lehekülje "Aleksandr Kerenski" redaktsioonide vahel

resümee puudub
Peale gümnaasiumi lõpetamist asus Aleksandr Kerenski õppima [[Peterburi Ülikool]]i õigusteaduskonda, mille lõpetas [[1904]]. aastal. [[1905]]. aastal ühines [[Sotsialistide-Revolutsionääride Partei]]ga (esseerid) ning andis välja ajalehte ''"Burevestnik"''. Esitas ka taotluse, et astuda [[terrorist]]likku [[Sotsialistide-Revolutsionääride Partei Lahinguorganisatsioon]]i, kuid ei võetud vastu. Pärast arreteerimist Lahinguorganisatsiooni kuulumise kahtluse tõttu ja 5-kuust vahi all viibimist naasis [[Peterburi|Peterburgi]] [[1906]]. aastal ja töötas advokaadina, pälvides tunnustust poliitilistel protsessidel kohtualuste kaitsmisega. Kaitses 1906. aastal [[1905. aasta revolutsioon Eestis|1905. aasta rahutustes]] osalenud Tallinna ümbruses mõisu rüüstanud eesti talupoegi, armeenia rahvusliku [[Dašnaktshuthjun|dašnakid]]ide partei liikmeid, lõuna-Uraali bolševike partei liikmeid, kes 1909. aastal röövisid partei rahastamiseks postirongi ja [[IV Riigiduuma (Venemaa Keisririik)]] bolševike fraktsiooni liikmeid- keda süüdistati [[Esimene maailmasõda|Esimese maailmasõja]] ajal riigireetmises<ref>ВРЕМЕНЩИК ИСТОРИЧЕСКОЙ МИНУТЫ, http://www.polemics.ru/articles/?articleID=441</ref.
 
Oma tegevusega kogus ta suure poliitlise kõlapinna, mida ta suurendaassuurendas veelgi 1912. aastal Leena kullamaardlas toiminud tööliste rahutuste mahasurumise asjaolusid uurinud komisjoni koosseisus. Kerenski liitus Vene Tööparteiga ja valiti [[1912]]. aastal Riigiduumasse. Sotsialistina pööras ta suurt tähelepanu töölisklassile. Samuti mängis Kerenski olulist rolli Roman Malinovski paljastamisel, kes oli üks [[bolševikud|bolševike]] liidreid ning salajane [[Ohranka]] agent.
 
1917. aasta veebruaris liitus Kerenski taas Sotsialistliku Revolutsiooni Parteiga ([[esseerid]]ega), nõudes keiser [[Nikolai II]] tagasiastumist. Kerenski valiti [[Petrogradi Nõukogu]] aseesimeheks.
63 491

muudatust