Saare-Lääne vaenus: erinevus redaktsioonide vahel
Eemaldatud sisu Lisatud sisu
23. rida:
==Lõpplahendus ja järelmõjud==
Pärast Wilhelmi põgenemist haaras Buxhoeveden Läänemaa peagi tagasi enda kätte, kuid temaga rahulolematud vasallid, keda juhtisid Uexküllid ja Ungernid, sulgusid tugevalt kindlustatud [[Kivi-Vigala vasallilinnus]]esse (''Stein-Fickel'') ja pidasid seal vastu kuni [[1535]]. aasta kevadeni, mil nad Buxhoevedeniga kompromissi sõlmisid, et loovutavad linnuse talle, neile aga jäetakse vabadus. Wilhelm püüdis samaaegselt saada tulutult tuge nii Taanist kui ka Poolast, ka Albrechti püüdlused ei kandnud vilja. Hoopis Buxhoevedeni saadik, toomdekaan [[Thomas Gabler]] sai keiserlikust kammerkohtust Wilhelmi-vastase mandaadi, millega teda kohustati nii Saare-Lääne piiskopitooli nõudlemisest kui ka Läänemaalt kaasa viidud varadest loobuma. Wilhelm seda mandaati aga ei tunnustanud, viidates paar aastat varasemale, kus Buxhoevedeni ja teda oli võrdselt nimetatud piiskopkonna taoltejateks. Reaalsest võimust Saare-Läänes ilmajäänuna ei mõtelnud Wilhelm siiski veel alistuda, vaid jätkas ka paavsti ja keisri juures õiguse taga ajamist. Samuti pakkus ta välja mitmeid kompromissettepanekuid, mis aga tulid juba liiga hilja. 1535. aasta märtsis, kohe pärast Plettenbergi surma toimunud maapäev ei suutnud tüli lahendada, sest Wilhelm keeldus selle autoriteeti endiselt tunnustamast. Pealegi oli Riia linn endiselt tema poolel ja rüütelkonnadki olid ebalevatel positsioonidel. Nii otsustas uus ordumeister [[Hermann von Brüggenei]] tüli kiiremaks lahendamiseks asja kitsma otsustajatekogu kätte anda ning tüli vahendajateks otsustati taas määrata peapiiskop, Tartu piiskop ja ordumeister. Brüggenei osutus peagi Wilhelmi ja Preisi-meelsete lepitamatuks vastaseks, kes sama aasta suvel võttis Riia linnalt truudusvande ja ajas sealt minema peamise Albrechti toetaja Lohmülleri. Samuti asus ta koos Buxhoevedeniga ahistama Wilhelmi aadlikest toetajaidnii Saare-Läänes kui ka ordualadel. Wilhelmi kaaskondlased püüdsid Brüggeneile vastukaaluks teha liitu Tartu piiskopi ja Riia peapiiskopiga, kuid mõlemad olid veendunud katoliiklased ja ei tundnud end ka ordu poolt eriti ohustatuna. Peapiiskopil oli pealegi veel tüli Riia linnaga, mida ta lootis just ordu toel lahendada.
Kuni [[1536]]. aasta suveni tülis olulisi muudatusi ei toimunud. Buxhoeveden kartis küll, et Wilhelm või siis Albrechti juurde põgenenud aadlikud korraldavad Läänemaale uue rünnaku ja Wilhelm omakorda, et Buxhoeveden tungib peapiiskopkonda, kuid kumbagi ei juhtunud. Wilhelm lootis ikka veel, et ehk suudab ta keisri ja paavsti juures tõestada Buxhoevedeni vääritut käitumist ja sobimatust piiskopikohale, kuid ta finantsilised võimalused olid sisuliselt ammendunud ja ka tema sugulased ei nõustunud talle enam laenu andma. Lõpuks oligi Wilhelm sunnitud peapiiskopi ja teiste Liivimaa-siseste vahendajate autoriteeti tunnistama ning tuli 1536. aasta juulis [[Lemsalu]]s peetavatele lõplikele läbirääkimistele. Ta oli küll üritanud veel saavutada asja arutamist järgmisel maapäeval, kuid edutult. Läbirääkimistel püüdis Buxhoeveden Wilhelmilt koguni kahjutasu nõuda, kuid lõpuks tehti vaenuses süüdlasteks siiski Läänemaa aadlikud, kes pidid valuraha maksma nii Wilhelmile kui ka Buxhoevedenile. Esimene sai kahjutasuks 25 000 Riia marka, millest ta sai kätte aga arvatavasti vaid 9000. See ei korvanud kaugeltki tema kulutusi vaenuse ajal, ainuüksi tema võlad ulatusid veel [[1537]]. aasta lõpus rohkem kui 20 000 Riia margani. Wilhelmil ei õnnestunud saavutada ka aadlike kohtumõistmisest vabastamist, enamgi veel, nende üle ei mõistetid kohust mitte maapäeval, kus ka nede toetajad oleks sõna saanud, vaid nad vangistati ordu ja Buxhoevedeni poolt ning nende üle mõistsid kohust mõlemad maaisandad oma lähimate kaaskondlastega. Lemsalu otsust peetakse üldiselt ka Saare-Lääne vaenuse lõpuks.
1537. aasta esimesel poolel toimus Buxhoevedeni ja ordu viimane aktsioon Wilhelmi ja Albrechti toetajate vastu, mille käigus vangistati Kuramaa orduvasall [[Dietrich Butler]] ja mitmed Läänemaa aadlikud. Sama aasta sügisel toimunud maapäeval keeldusid ordu ja Saare-Lääne piiskop neid vabastamast ja maapäevale välja andmast, sest nad olid sooritanud kuritegusid valitseja vastu. Wilhelmi preotestid ja abiotsimine välismaalt osutusid tulututeks. Seega oli tema iseseisva poliitika ajamise üritus läbi kukkunud ja ilmnes ka, et tema vend ei suutnud teda piisaval määral abistada. Wilhelmi vastu kujunes Saare-Lääne vaenuse ajal ka sügav umbusk, mis rikkus tema renomee väga pikaks ajaks, samuti kaotas ta 1535. aasta järel ka reaalse võimubaasi Liivimaal, mille sai tagasi alles peapiiskopiks saamisega [[1539]]. aastal. Kuid ka siis jätkus tema suhteliselt terav vastasseis orduga. Ta ei teinud uut otsustavat katset Liivimaa poliitika üldist suunda muuta kuni [[1550. aastad|1550. aastateni]], mil ta kutsus oma koadjuutoriks [[Christoph von Mecklenburg|Mecklenburgi hertsogi Christophi]], mis tõi kaasa uue sisekonflikti, [[koadjuutorivaenus]]e.
==Kirjandus==
| |||