Saare-Lääne vaenus: erinevus redaktsioonide vahel

Eemaldatud sisu Lisatud sisu
18. rida:
Wilhelmi olukord oli seega äärmiselt raske ja nii otsustas ta panustada diplomaatilistele vahenditele. Ta saatis paavsti juurde uue saatkonna, mida juhtisid Georg von Ungern ja [[Anton Leckau]], kes pidid rääkima Buxhoevedeni sooritatud vägivallaaktidest, kujutama teda protestandina, kes soovib katoliiklust hävitada ja on üldiselt piiskopiks sobimatu. Kuid Wilhelmi rahalised vahendid olid küllaltki piiratud ning peagi sattus ta tõsistesse võlgadesse. Paavsti juures läksid asjad aga küllaltki aeglaselt ning kuigi rohkem edu ei saavutanud Wilhelmi saadikud ka keisri ja Saksa kuninga juures, kes lubasid Wilhelmi toetada vaid juhul, kui paavst otsustab ta piiskopiks kinnitada.
 
Et diplomaatiline asjaajamine venis, püüdis Wilhelm maapäeva kokkukutsumist edasi lükata, kuid ordu ja piiskopid otsustasid selle võimalikult ruttu ära korraldaa, et Wilhelmi välisabi otsimise võimalusi minimeerida. Ka Poola kuninga palve maapäevaga oodata ei kõigutanud neid ning [[1534]]. aasta veebruaris tuli maapäev [[Viljandi]]s kokku. Seal sõlmiti teiste maaisandate ja Buxhoevedeni vahel leping, mis sisuliselt nägi ette viimase õiguste taastamist. Kuid konflikt pidi lahendatama siiski rahumeelselt ja läbirääkijateks määrati peapiiskop, Tartu piiskop ja ordumeister. Wilhelm püüdis maapäeva otsust vaidlustada ning väitis, et tema ja Buxhoevedeni tüli saab lahendada vaid paavst. Vaenupooled jäid ka edaspidi väga jäikadele seisukohtadele, kuid et Wilhelmi edušansid aja möödudes üha kahanesid ja Buxhoveden teiste Liivimaa jõudude, eriti aga [[Tallinna komtuur]]i, [[Maasilinna foogt]]i ja [[Pärnu komtuur]]i toel endale üha enam sõjajõude ja moona kogus, siis pidid Wilhelmi kaaskondlased hakkama mõtlema ka kompromisslahendustele. Nad pakkusid välja isegi kava, et Wilhelm võiks Läänemaast loobuda ja saada Saare-Lääne piiskopi koadjuutoriks, säilitades ehk selle lõunapoolse osa. Buxhoeveden sellega aga ei nõustunud ja 1534. aasta suve lõpul asus ta Läänemaale uusi rünnakuid teostama. Seekord polnud Wilhelmil enam tuge kusagilt loota, sest teised Liivimaa jõud ilmutasid tema suhtes pigem vaenulikkust kui soosingut ning ordu, ikka eel tema vormiline liitlane, toimetas Buxhoevedenile sõjamoona. Plettenberg käitus siiski vormiliselt neutraalselt ning püüdis Wilhelmi süüdistusi ordu suunal pareerida, väites, et ta tahab olla tülipoolte neutraalne vahendaja, kuid Buxhoevedenil kui paavsti poolt kinnitatud piiskopil on kahtlemata asjas ülekaal. Ka peapiiskop soovitas Wilhelmil Buxhoevedenile Läänemaa tagasi anda ning tunnistada tema autoriteeti tüli lõplikuks lahendamiseks. Sama aasta sügisel suri ka välislähetuses olnud Georg von Ungern ja vasti pärast teda ka paavst [[Clemens VII]], mis muutis Wilhelmile soodsa diplomaatilise lahenduse sisuliselt võimatuks.
 
1534. aasta septembris tungis Buxhoeveden mitmesaja mehega Läänemaale ja põletas maha kindlustatud [[Virtsu mõis]]a (''Schloß Werder''). Peagi ulatusid tema rüüsteretked juba [[Haapsalu]]ni ja Wilhelmi toetajaskond kahanes pidevalt. Ka need vähesed aadlikud, kes veel kindlalt tema pool olid, nägid asja suhteliselt lootusetuna. Seetõttu otsustas Wilhelm 30. septembril Läänemaalt põgeneda. Ta vabastas Saare-Lääne rüütelkonna ja toomkapiitli talle antud truudusvandest, et Buxhoevedenil neid põhjust represseerida ei oleks, ja lahkus Haapsalust. Samal öösel oleks ta [[Koluvere]] (''Schloß Lode'') juures peaaegu kokku põrganud Gotthard von Gilseni väesalgaga, kuid pääses hädavaevu. Öö jooksul läbis ta ka talle vaenuliku [[Pärnu komtuurkond|Pärnu komtuurkonna]] ja jõudis 1. oktoobriks oma Riia peapiiskopkonnas asuvatesse valdustesse. Koos temaga põgenesid ka mitmed tema toetajatest Läänemaa aadlikud, samuti võttis ta Haapsalust kaasa kirikuhõbedat ja muid varasid.
 
==Lõpplahendus ja järelmõjud==