Saare-Lääne vaenus: erinevus redaktsioonide vahel
Eemaldatud sisu Lisatud sisu
PResümee puudub |
|||
12. rida:
==Wilhelmi ja Buxhoevedeni vastasseis ning esimese põgenemine==
1533. aasta suvel püüdsid Liivimaa maaisandad mitmel läbirääkimisel konflikti rahumeelselt reguleerida, kuid edutult, sest mõlemad pooled soovisid kogu piiskopkonda oma võimu alla. Sügisel võeti seetõttu [[Lihula]]s vastu otsus reguleerida konflikti järgmisel maapäeval. Wilhelm oli aga selle vastu, sest oli küllaltki ilmne, et kõik piiskopid on Buxhoevedeni poolt ja ka ordu kaldus neid toetama, sest Buxhoevedeni piiskopistaatusest teadasaamise järel pidas ka Plettenberg tolle positsiooni kindlamaks. Ka välispoliitilised olud olid tunduvalt muutunud: Taani kuningas Frederik I oli 1533. aasta aprillis surnud ja tema pojal [[Christian III|Holsteini Christianil]] ei õnnestunud kohe kuningaks valitud saada. Seetõttu puhkes Taanis [[Krahvisõda]] (ka ''Krahvivaenus'') ning selgus saabus alles [[1535]]. aastaks, mil Christian kuningaks krooniti. Sinnamaani ei suutnud Taani aga Wilhelmile olulisel määral abi anda. Liivimaa teised jõud, eriti Buxhoeveden, toetasid aga Christiani-vastaseid jõude, eriti [[Lübeck]]it. Seetõttu oli pidevalt õhus ka võimalus, et Lübecki võidu korral Taanis tungivad linna sõjajõud ka Läänemaale ja alistavad Wilhelmi.
1533. aasta sügisel teostas vägivallaakte Wilhelmi vastu esialgu siiski vaid Buxhoeveden, kes oma laevadega tungis mitmel korral Läänemaale ning laastas temavastaste aadlike mõisaid, samuti põletas ta maha [[Vana-Pärnu]]. Wilhelm, kellel laevu ei olnud, sai organiseerida vaid passiivset kaitset. Lihula läbirääkimiste ajaks oli ta küll mõningid laevu hankinud, kuid ei saanud neid veel kasutada, kui leping sõlmiti ja kahe vaenupoole vahel vaherahu kehtestati. Just enne seda oli Albrecht soovitanud Wilhelmil Buxhoevedeni rünnata, kuid tolle väed polnud veel piisavad ja seejärel pidi Wilhelm ka laevad Preisimaale saatma, sest tal polnud võimalusi neid ületalve hoida. Buxhoeveden kuulutas aga omaltpoolt, et peab sõlmitud vaherahust vaid kuni maapäevani kinni ja võtab seejärel temalt röövitud maad kasvõi väevõimuga tagasi.
Wilhelmi olukord oli seega äärmiselt raske ja nii otsustas ta panustada diplomaatilistele vahenditele. Ta saatis paavsti juurde uue saatkonna, mida juhtisid Georg von Ungern ja [[Anton Leckau]], kes pidid rääkima Buxhoevedeni sooritatud vägivallaaktidest, kujutama teda protestandina, kes soovib katoliiklust hävitada ja on üldiselt piiskopiks sobimatu. Kuid Wilhelmi rahalised vahendid olid küllaltki piiratud ning peagi sattus ta tõsistesse võlgadesse. Paavsti juures läksid asjad aga küllaltki aeglaselt ning kuigi rohkem edu ei saavutanud Wilhelmi saadikud ka keisri ja Saksa kuninga juures, kes lubasid Wilhelmi toetada vaid juhul, kui paavst otsustab ta piiskopiks kinnitada.
Et diplomaatiline asjaajamine venis, püüdis Wilhelm maapäeva kokkukutsumist edasi lükata, kuid ordu ja piiskopid otsustasid selle võimalikult ruttu ära korraldaa, et Wilhelmi välisabi otsimise võimalusi minimeerida. Ka Poola kuninga palve maapäevaga oodata ei kõigutanud neid ning [[1534]]. aasta veebruaris tuli maapäev [[Viljandi]]s kokku. Seal sõlmiti teiste maaisandate ja Buxhoevedeni vahel leping, mis sisuliselt nägi ette viimase õiguste taastamist. Kuid konflikt pidi lahendatama siiski rahumeelselt ja läbirääkijateks määrati peapiiskop, Tartu piiskop ja ordumeister. Wilhelm püüdis maapäeva otsust vaidlustada ning väitis, et tema ja Buxhoevedeni tüli saab lahendada vaid paavst. Vaenupooled jäid ka edaspidi väga jäikadele seisukohtadele, kuid et Wilhelmi edušansid aja möödudes üha kahanesid ja Buxhoveden teiste Liivimaa jõudude, eriti aga [[Tallinna komtuur]]i, [[Maasilinna foogt]]i ja [[Pärnu komtuur]]i toel endale üha enam sõjajõude ja moona kogus, siis pidid Wilhelmi kaaskondlased hakkama mõtlema ka kompromisslahendustele.
==Lõpplahendus ja järelmõjud==
{{pooleli}}
| |||