Johann Gottlieb Fichte: erinevus redaktsioonide vahel

'''Johann Gottlieb Fichte''' ([[19. mai]] [[1762]] – [[27. jaanuar]] [[1814]]) oli [[saksa]] [[filosoof]], üks tähtsamaid saksa idealismi esindajaid. Teda peetakse ka saksa [[nationalismnatsionalism]]i ja [[antisemitism]]i isaks.

[[1810]]. aastast töötas Fichte professorina [[Berliin]]is, kus ta pidas oma kuulsad kõned ''"[[Reden an die deutsche Nation'']" aastatel [[1807]]–[[1808|08]], kui prantsusePrantsuse sõjavägi juba tänavatel liikus.

Fichte huvitus peamisest [[ontoloogia]]st, [[metafüüsika]]st ja [[epistemoloogia]]st. Esialgu kõndis ta [[Baruch Spinoza]] jalajälgedes, hiljem hakkas aga huvituma [[Immanuel Kant]]i filosoofiast. Oma rangelt idelistlikusidealistlikus filosoofias üritab Fichte näidata, et kõik olev ja kogu maailma kord on vaimu vältimatu vaimu sünnitus. [[Jumal]] on tema meelest eetiline maailmakord, hiljem on see tema jaoks absoluutne olend, kes väljendub vaid oma eetilises tegevuses.

Fichte eluloo on kirjutanud tema poeg [[Immanuel Hermann Fichte]] ([[1796]]–[[1879]]), "spekulatiivisespekulatiivse teismi" rajaja saksa filosoofias.

* ''Die Bestimmung des Menschen'' ("[[Inimese määratlus]]"; 1800)