Sotsialistide-Revolutsionääride Partei: erinevus redaktsioonide vahel

Eemaldatud sisu Lisatud sisu
JAnDbot (arutelu | kaastöö)
P robot lisas: ca, cs, ga, id, ne, no kustutas: pl, sk muutis: de
Resümee puudub
3. rida:
'''Sotsialistide-Revolutsionääride Partei''' (lühend SR; [[vene keel|vene]] ''Партия социалистов-революционеров'') oli [[20. sajand]]i algupoolel tegutsenud partei [[Venemaa]]l. Selle liikmeid nimetati '''sotsialistideks-revolutsionäärideks''' ehk '''esseerideks''' (partei nime lühendist SR).
 
Partei asutati [[1901]] paljude [[narodnikud|narodnikute]] gruppide ühinemise tulemusena. Partei [[1906]] vastu võetud programm nägi ette isevalitsusedemokraatliku lõpetamisevabariigi moodustamine, klassivaba ühiskonna loomise, kodanikuõiguste andmine kõigile, enesemääramisõiguse [[rahvusvähemus]]tele ning maa natsionaliseerimise ja ühisomandusse andmine. Põhiteesiksoli

Põhiteesideks olid sotsialism ja ühiskonnnamudel, mille kohaselt oli kogu elanikkond jaotatud töötavateks ja mittetööd tegevateks. Erinevalt sotsiaaldemokraatidest kuulutasid nad proletariaadiks mitte ainult tööstustöölised vaid ka põlluharijad ning peatähelepanu oligi talurahval. Sotsiaalsete nõudmiste aluseks oli maa kuulutamine ühisomandiks. Partei esimees oli [[Viktor Tšernov]] ning juhtkonda kuulusid veel [[Jekaterina Breškovskaja]], [[Grigori Geršun]], [[Nikolai Avksentjev]], [[Aleksandr Kerenski]] ja [[Evno Azef]].
 
Partei väljaanded olid "Revolutsiooniline Venemaa" ja "Burevestnik".
 
Partei juurde kuulus salajane võitlusrühm "SR Võitlusorganisatsioon", mis korraldas [[atentaat]]e ja mille eesotsas olid Grigori Geršuni ja Evno Azef ning [[Boriss Savinkov]], kesSR võitlusorganisatsiooni liikmed tapsid enne veebruarirevolutsiooni ligi 200 kõrgemat tsaaririigi ametnikku (siseminister Sipjagini tapmine (1902), [[sinod]]i oberprokurör Podedonostsevi tapmiskatse, Poltaava kuberneri vürst Obolonski tapmine, Ufa kuberneri Bogdanovitši tapmine, siseministri [[Vjatšeslav Plehwe]] tapmine (1904).
 
[[1905]]. aasta rahutustes mängisid esseerid otsustavat rolli, sest innustasid talurahvast aktiivse tegevusega muutusi saavutama, kasutades selleks vägivalda ning terrorit.
 
Peale [[II Riigiduuma]] valikut, kuhu valiti ka SR esindajad loobusid nad avalikust terrorist ning muutusid nn. parlamendiparteiks.
 
[[Veebruarirevolutsioon]]iga [[1917]] tõusis esseeride partei roll ja populaarsus. Parteiga taasliitunud Aleksandr Kerenski osales [[Venemaa Ajutine Valitsus|Ajutise Valitsus]]e koosseisus justiitsministrina ning alates juulist sai temast peaminister; [[Viktor Tšernov]] oli põllutööminister, [[ Boriss Savenkov]] sõjaministeeriumis ministri abi.
13. rida ⟶ 19. rida:
[[I Nõukogude kongress]]il juunis 1917, kus osales 1090 delegaati rohkem kui 400 nõukogust, oli esseeridel 285 kohta, [[menševikud|menševikel]] 248 ning [[bolševikud|bolševikel]] 105 kohta.
 
Samal ajal esseerid lõhenesid kaheks tiivaks. Ajutist Valitsust toetas parempoolne tiib ([[paremesseerid]]) ning valitsusevastane vasak tiib ([[vasakesseerid]]) hakkasid koostööd tegema bolševikega. Vasakesseerid osalesid koos bolševikega pärast [[Oktoobrirevolutsioon]]i moodustatud [[Rahvakomissaride Nõukogu]]s (valitsuses).
 
[[Asutav Kogu (Venemaa)|Asutava Kogu]] valimistel osutus Sotsialistide-Revolutsionääride Partei suurima toetajaskonnaga parteiks Venemaal (58%), bolševikud kogusid 25%. Edu saatis neid eeskätt toetuse tõttu talurahva seas.
19. rida ⟶ 25. rida:
{{vaata|III Vene revolutsioon}}
 
Pärast esseeridevasakesseeride parteikõrvaldamist keelustamistnõukogude [[1918]]valitsusorganitest hakkasid esseerid taas korraldama individuaalterrorit ja atentaate. [[30. august]]il 1918 tulistas [[Fanny Kaplan]] [[Lenin]]it, seejärel korraldas esseeride toetaja atentaadi põhja piirkonna siseasjade rahvakomissarile [[Moissei Uritski]]le. [[1920]]. aastal esseeride partei keelustati [[NSV Liidus]].
 
== Vaata ka ==