Ava peamenüü

Muudatused

Akadeemiliseks organisatsiooniks nimetatakse üliõpilasi ja ülikooli lõpetanud vilistlasi koondavaid kindlaid põhimõtteid ja isesugust reeglistikku omavaid ühinguid, seltse, natsioone ja korporatsioone.
 
== Üliõpilasorganisatsioonide tekkelugu ==
 
Akadeemiliseks organisatsiooniks nimetatakse üliõpilasi ja ülikooli lõpetanud vilistlasi koondavaid kindlaid põhimõtteid ja isesugust reeglistikku omavaid ühinguid, seltse, natsioone ja korporatsioone.
 
Natsioonid omakorda jagunesid rühmitusteks (nn. societas convivales). Need olid samast rahvusest ja samast provintsist üliõpilaste koondised, mille eesmärgiks oli sõpruse viljelemine ning oma liikmete majanduslik abistamine.
Pariisist sai alguse veel teine tüüp üliõpilasorganisatsioone, nn. kolleegiumid (collège). Nende aluks kujunes üheteistkümnendal sajandil loodud usuteaduslik õppeasutus Sorbonne. Hiljem laiendati õppeasutust ning suurenenud üliõpilaspere jagunes mitmesse kolleegiumi, millised arendasid aegade jooksul välja oma kombed ja traditsioonid ning kandsid neid põlvkonnalt põlvkonnale edasi. Taoline õppiva noorsoo organiseerimisviis levis Sorbonne'ist mõningate teiste prantsuse ülikoolide juurde ja edasi Inglismaale, kus taoline süsteem sai peaaegu ainuvalitsevaks.
Natsioonide süsteem levis kõigi hiljem tekkinud rahvuslike ülikoolide juures - organisatsioonimoodus toodi nähtavasti kaasa kojupöördunud üliõpilaste poolt. Ülikoolide valitsused jälgisid neid aga umbusklikult; näiteks keelas Uppsala ülikooli rektor 1630-ndail aastail natsioonide asutamise, sest neist levivat joomine, halvad elukombed, pennalism jne. Varsti ilmnes aga, et ilma üliõpilaskondliku omavalitsuseta oli võimatu hoida tal¬tsu¬tama¬tuttaltsutamatut noorust vaos ning natsioonid kinnitati, kuid iga nat¬sioon pidi vali¬ma ühe professori organisatsiooni inspektoriks. Esimesena kin¬nita¬tikinnitati Upp¬sa¬lasUppsalas Smålandi natsioon aastal 1663 (asutatud 1626) ning juba kolme aas¬taaasta pärast muutus nat¬sioo¬ni¬des¬senatsioonidesse kuulumine üliõpilastele kohustus¬likukskohustuslikuks. Seega oli esi¬meneesimene liik üliõpilasorganisatsioone näidanud oma distsi¬pli¬neerivatdistsiplineerivat ja kasvatavat mõju ning saanud jääva koha Uppsala ülikooli kasvatussüstee¬miskasvatussüsteemis.
Maakondlikud kogud kui organisatsioonitüüp levisid ka saksa ülikoolide juures «Landsmannschaftide» nime all. Üli¬õpilaskondÜliõpilaskond tolleaegsetes saksa ülikoolides oli aga rahvusvaheline nagu Pariisiski ega soodustanud selle¬tõttuselletõttu kind¬lailmelistekindlailmeliste organisatsioonide kujunemist. Kooshoidvaiks asjaolu¬deksasjaoludeks näisid peamiselt olevat vastastikune ma¬jan¬duslikmajanduslik abistamine ning vaja¬dusvajadus kol¬lek¬tiivseltkollektiivselt välja astuda üsna vaenulikult häälestatud linnakodanike suh¬tessuhtes, sa¬mu¬tisamuti ülikooli seadustega konflikti sattunud kaasvõitlejate-kaas¬maa¬lastekaasmaalaste kollegiaalne toetamine.
Murrang organisatsiooni struktuuris näib toimunud olevat koos saksa aad¬linooruseaadlinooruse hulgas tekkinud tungiga ha¬ri¬du¬seleharidusele (veel uusaja esimestel sajan¬ditel oli saksa aadel tüüpiline sõduraadel, haritlaskond põlvnes aga peami¬seltpeamiselt ko¬dan¬lusestkodanlusest). Koos aadlinooruse ülikooli astumisega tekkis maa¬kondli¬kesmaakondlikes orga¬nisatsioonidesorganisatsioonides suundumus in¬tii¬mis¬tu¬mi¬seleintiimistumisele: liitumine rangelt sala¬jastes¬sesalajastesse or¬dudes¬seordudesse, kus valitsesid vastavad müstilised rituaalid ning püüe välise eral¬du¬mi¬¬seeraldumise poole vormirõivastuse abil. Nii esinesid «kura- ja liivi¬maala¬sedliivimaalased» 1763. aastal Jenas ühtlastes valgetes vöödes ja 1780-ndail aas¬tailaastail katsus grupp lii¬vimaalasiliivimaalasi Leipzigis üles astuda vormirõivais (punased kuued rohe¬liserohelise krae ja te¬rasnööpidegaterasnööpidega). Mõningad sellistest ordudest, nagu Uni¬tistideUnitistide Ordu ja Amicistide Ordu, said aja jooksul üli¬õpi¬las¬elusüliõpilaselus üsna mõõduandvaiks, kuid ordud degenereerusid oma narrusteni arenevasse salapä¬ratsemissesalapäratsemisse ning kao¬tasidkaotasid 18. sa¬jandisajandi lõpuks oma seisundi, andes maad ko¬gudekogude ja ordude ole¬mustolemust sünteesiks haaravale organisatsioonitüübile, mil¬lestmillest hil¬jemhiljem are¬nesidarenesid välja korporatsioonid
 
Root¬sist levisid maakondlikud organisatsioonid ka Uppsala sõsarülikooli, Tartu Rootsi Ülikooli juurde. Maa¬kond¬like kogude aluks Tartus sai nn. depo¬sitsioonikomme. Uustulnuka vastuvõtmine üliõpilasperre toimus «de¬po¬sit¬sioo¬niks» nimetatud tseremoonia kaudu: nooruk riietati kaltsudesse ning ehi¬ti eeslikõrvade ja seakihvadega, de¬po¬¬siitor ajas noviitsi puukirve äh¬var¬dusel suurde saali kogunenud kaasvõitlejate ette, kes omakorda noorukit nar¬ri¬ta¬¬sid; seejärel asetas deposiitor noviitsi keeruliste ristküsimuste ette - rahuldavate vastuste korral vabastati nooruk hä¬bistavatest tun¬nusmärki¬dest ja kuulutati lõpuks filosoofiateaduskonna dekaani poolt vabaks üli¬õpila¬seks. Sellise prot¬seduuri läbi teinud, pidi värske üliõpila¬ne kostita¬ma oma kodukohast pärinevaid vanemaid kaasvõitlejaid nn. cornut-õl¬lega. Kornutõl¬le-seltskonnad moodustasidki natsioonid nende illegaalsel ajajär¬gul.
 
Nii, nagu Uppsalas, jõuti Tartuski pea arusaamisele, et üliõpilaste orga¬niseerimatus on pahe. Sagedased kok¬ku¬põr¬ked linnakodanikkonnaga ja eriti sõduritega asetasid ülikoolivõimud sageli raskete õigusemõistmise-problee¬mi¬de ette; teisest küljest lokkas ebaseaduslikes ja salajastes natsioonides pennalism ja kollektiivsed ulakused - nii tun¬nistati maakondlikud kogud Tartus legaalseteks samaaegselt Uppsala organisatsioonidega, s. o. aastal 1663. Koos Rootsi võimu langemisega Põhjasõja tagajärjel hävisid aga maa¬kondlikud kogud Tartus ja siinne Rootsi üli¬kool suleti.
Root¬sistRootsist levisid maakondlikud organisatsioonid ka Uppsala sõsarülikooli, Tartu Rootsi Ülikooli juurde. Maa¬kond¬likeMaakondlike kogude aluks Tartus sai nn. depo¬sitsioonikommedepositsioonikomme. Uustulnuka vastuvõtmine üliõpilasperre toimus «de¬po¬sit¬sioo¬niksdepositsiooniks» nimetatud tseremoonia kaudu: nooruk riietati kaltsudesse ning ehi¬tiehiti eeslikõrvade ja seakihvadega, de¬po¬¬siitordeposiitor ajas noviitsi puukirve äh¬var¬duselähvardusel suurde saali kogunenud kaasvõitlejate ette, kes omakorda noorukit nar¬ri¬ta¬¬sidnarritasid; seejärel asetas deposiitor noviitsi keeruliste ristküsimuste ette - rahuldavate vastuste korral vabastati nooruk hä¬bistavatesthäbistavatest tun¬nusmärki¬desttunnusmärkidest ja kuulutati lõpuks filosoofiateaduskonna dekaani poolt vabaks üli¬õpila¬seksüliõpilaseks. Sellise prot¬seduuriprotseduuri läbi teinud, pidi värske üliõpila¬ne kostita¬makostitama oma kodukohast pärinevaid vanemaid kaasvõitlejaid nn. cornut-õl¬legaõllega. Kornutõl¬leKornutõlle-seltskonnad moodustasidki natsioonid nende illegaalsel ajajär¬gulajajärgul.
Peaaegu terve sajandi seisis Tartu ülikool suletuna, vaatamata vene või¬mude korduvate¬le Liivimaa rüütelkonnale an¬tud lubadustele selle taas¬ava¬mi¬seks. Restauratsioon Tartu Saksa Ülikoolina sai teoks alles 1802. aastal, maa¬kond¬li¬ke kogude areng oli katkestatud aga jäädavalt: 23. augus¬til 1803 keis¬ri poolt kinnitatud «politsei määrused» - «Eeskirjad K. T. Ü. üliõpi¬laste¬le» - andsid üliõpilase täiesti ülikooli eestkoste alla. Eestkost¬mine oli nii täielik, et iga üliõpilane, kes laenas üle vajaduse, kuuluta¬ti raiskajaks ning talle määrati hooldaja, samuti olid üliõpi¬lase abi¬elu¬luba¬du¬sed maksvusetud (kusjuures tõestatud võrgutamise eest üli¬õpilane eksmat¬ri¬kuleeriti. Rootsiaegsest «va¬bast üliõpilasest», kellel esime¬sed sam¬mud üliõpilaskondliku omavalitsuse teel astutud, oli saanud kroonu vormi kan¬dev koolipoiss.
Nii, nagu Uppsalas, jõuti Tartuski pea arusaamisele, et üliõpilaste orga¬niseerimatusorganiseerimatus on pahe. Sagedased kok¬ku¬põr¬kedkokkupõrked linnakodanikkonnaga ja eriti sõduritega asetasid ülikoolivõimud sageli raskete õigusemõistmise-problee¬mi¬de probleemide ette; teisest küljest lokkas ebaseaduslikes ja salajastes natsioonides pennalism ja kollektiivsed ulakused - nii tun¬nistatitunnistati maakondlikud kogud Tartus legaalseteks samaaegselt Uppsala organisatsioonidega, s. o. aastal 1663. Koos Rootsi võimu langemisega Põhjasõja tagajärjel hävisid aga maa¬kondlikudmaakondlikud kogud Tartus ja siinne Rootsi üli¬koolülikool suleti.
Tõuge taasorgnaniseerumiseks tuli koos Napoleoni sõdadega. Et kroonu va¬jas sõjaväe tarvis meedikuid, toodi neid välismaalt sisse, pandi aga Tartus täienduskursustele. Need nn. «kroonumeedikud» või «kroonustudendid» hiil¬¬¬gasid oma ebakõlbla käitumisega ning põhjustasid uute intiimsete rühmi¬tuste tekkimise, millised hakkasid eris¬tu¬ma «kroonustudentidest».
Peaaegu terve sajandi seisis Tartu ülikool suletuna, vaatamata vene või¬mudevõimude korduvate¬lekorduvatele Liivimaa rüütelkonnale an¬tudantud lubadustele selle taas¬ava¬mi¬sekstaasavamiseks. Restauratsioon Tartu Saksa Ülikoolina sai teoks alles 1802. aastal, maa¬kond¬li¬kemaakondlike kogude areng oli katkestatud aga jäädavalt: 23. augus¬tilaugustil 1803 keis¬rikeisri poolt kinnitatud «politsei määrused» - «Eeskirjad K. T. Ü. üliõpi¬laste¬leüliõpilastele» - andsid üliõpilase täiesti ülikooli eestkoste alla. Eestkost¬mineEestkostmine oli nii täielik, et iga üliõpilane, kes laenas üle vajaduse, kuuluta¬tikuulutati raiskajaks ning talle määrati hooldaja, samuti olid üliõpi¬laseüliõpilase abi¬elu¬luba¬du¬sedabielulubadused maksvusetud (kusjuures tõestatud võrgutamise eest üli¬õpilaneüliõpilane eksmat¬ri¬kuleeritieksmatrikuleeriti. Rootsiaegsest «va¬bastvabast üliõpilasest», kellel esime¬sedesimesed sam¬mudsammud üliõpilaskondliku omavalitsuse teel astutud, oli saanud kroonu vormi kan¬devkandev koolipoiss.
Kuid juba 1803. aastal oli 95 kaasvõitleja vahel sõlmitud salajane orga¬nisa¬toorne side «Allgemeine Burschen¬schaft'i» näol. Rühmituste loojaks näib ole¬vat 1798. aastal revolutsioonilistest ideedest nakatumise kartusel Sak¬sa¬maalt õppimast koju¬kut¬su¬tud Baltimaadelt pärinev aadlinoorus. «Välismaa¬la¬sed» tõid endaga kaasa uued üli¬õpi¬las¬elu moodused - seega olid korpora¬tiiv¬sed üliõpilasorgani¬satsioonid, ordude poolt sisustatud kommetega Lands¬mann¬¬schaft'id, kandunud Tartusse.
Tõuge taasorgnaniseerumiseks tuli koos Napoleoni sõdadega. Et kroonu va¬jasvajas sõjaväe tarvis meedikuid, toodi neid välismaalt sisse, pandi aga Tartus täienduskursustele. Need nn. «kroonumeedikud» või «kroonustudendid» hiil¬¬¬gasidhiilgasid oma ebakõlbla käitumisega ning põhjustasid uute intiimsete rühmi¬tusterühmituste tekkimise, millised hakkasid eris¬tu¬maeristuma «kroonustudentidest».
1808. aastal saabus veel uus kategooria «välismaalasi». Need olid Göttin¬ge¬ni ülikoolist surmajuhtumiga lõp¬pe¬nud duelli tagajärjel väljaheidetud ku¬roonlased. Viimaste eeskujul ja osalt eelpoolmainitud «kroonustudentide» mõ¬ju¬tusel lagunes üliõpilaskond väiksemateks rühmitusteks - korporatsiooni¬de areng Tartus oli alanud. Arengutee oli aga üsna konarlik. Esiteks ei jõu¬tud kogu üliõpilaskon¬na ulatuses organiseerumisviisis kokkuleppele. See põh¬jus¬tas sa¬geli duelle ja lööminguid eri rühmituste vahel. Teiseks rippus or¬gani¬seerumiskeeld endiselt kõigi rühmituste pea ko¬hal. Lõpuks olid kõik or¬ganisatsioo¬nid sunnitud likvideeruma ja üliõpilased allkirjaga kinnitama tulevikus sää¬ra¬seid mitte enam asutada. Restauratsioon saabus aga peagi. Nimelt jõus¬tus 1834. a. «uus üliõpilasmäärustik». Se¬ga¬ne olukord organisat¬sioonirindel val¬landas aga sellise anarhia üliõpilaskondlikus elus (üliõpi¬laskaklused), et rektor tegi endistele korporatsioonidele ettepaneku uuesti legaalselt orga¬niseeruda: esialgu küll mitmesuguste kat¬te¬or¬ga¬ni¬sat¬sioonide (näiteks astus Fraternitas Rigensis ellu «kirjanduslik-seltskondliku ühin¬guna») var¬jus. Samal ajal lii¬tu¬sid ka korporatsioonid omavahel Chargierten Convent'¬iks (Ch!C!), milline liitorganisatsioon püsis sel kujul Tartus oma võimu¬positsioo¬nil kuni Eesti Vabariigi tulekuni. Legaalseks muutusid korpo¬rat¬sioonid Tartus 1855 aastal.
Kuid juba 1803. aastal oli 95 kaasvõitleja vahel sõlmitud salajane orga¬nisa¬toorneorganisatoorne side «Allgemeine Burschen¬schaftBurschenschaft'i» näol. Rühmituste loojaks näib ole¬vat 1798. aastal revolutsioonilistest ideedest nakatumise kartusel Sak¬sa¬maaltSaksamaalt õppimast koju¬kut¬su¬tudkojukutsutud Baltimaadelt pärinev aadlinoorus. «Välismaa¬la¬sedVälismaalased» tõid endaga kaasa uued üli¬õpi¬las¬eluüliõpilaselu moodused - seega olid korpora¬tiiv¬sedkorporatiivsed üliõpilasorgani¬satsioonidüliõpilasorganisatsioonid, ordude poolt sisustatud kommetega Lands¬mann¬¬schaftLandsmannschaft'id, kandunud Tartusse.
Oma algkodust - Pariisi rahvusvahelise ülikooli juurest - levisid nat¬sioonid üliõpilaskondliku or¬ga¬ni¬see¬ru¬mis¬vor¬mi¬na pea kogu Euroopa rahvuslike ülikoolide üliõpilaskondadesse. Taolisest arengust jäid mõjutamata vaid inglise õp¬¬peasutused. Inglismaal ei jäänud kõrgema haridusega kodanikkude are¬nemine nii vabaks kui kontinendil, sest kas¬vatussüsteemi arendas väl¬ja tsentraalne võim, s. o. katolik kirik. Selleks võeti Prantsus¬maalt üle in¬ter¬naat¬õp¬pe¬asu¬tuste (college) süsteem: toomkirikute juurde loodi õppeasutu¬sed, mis pidid ette valmistama kirikliku hal¬dus¬or¬ga¬ni¬sat¬siooni kõrgemaid ametikandjaid. Sellises õppeasutuses said kasvandikud algu¬ses nii kesk- kui ka kõrgema ha¬riduse, ja et õpilased tulid neisse lapseeas - peamise osa oma kasvatusest üldse. Vanimaks taoliseks õppeasutu¬seks Inglismaal on Winches¬ter School.
1808. aastal saabus veel uus kategooria «välismaalasi». Need olid Göttin¬ge¬niGöttingeni ülikoolist surmajuhtumiga lõp¬pe¬nudlõppenud duelli tagajärjel väljaheidetud ku¬roonlasedkuroonlased. Viimaste eeskujul ja osalt eelpoolmainitud «kroonustudentide» mõ¬ju¬tuselmõjutusel lagunes üliõpilaskond väiksemateks rühmitusteks - korporatsiooni¬dekorporatsioonide areng Tartus oli alanud. Arengutee oli aga üsna konarlik. Esiteks ei jõu¬tudjõutud kogu üliõpilaskon¬naüliõpilaskonna ulatuses organiseerumisviisis kokkuleppele. See põh¬jus¬taspõhjustas sa¬gelisageli duelle ja lööminguid eri rühmituste vahel. Teiseks rippus or¬gani¬seerumiskeeldorganiseerumiskeeld endiselt kõigi rühmituste pea ko¬halkohal. Lõpuks olid kõik or¬ganisatsioo¬nidorganisatsioonid sunnitud likvideeruma ja üliõpilased allkirjaga kinnitama tulevikus sää¬ra¬seidsääraseid mitte enam asutada. Restauratsioon saabus aga peagi. Nimelt jõus¬tusjõustus 1834. a. «uus üliõpilasmäärustik». Se¬ga¬neSegane olukord organisat¬sioonirindelorganisatsioonirindel val¬landasvallandas aga sellise anarhia üliõpilaskondlikus elus (üliõpi¬laskaklusedüliõpilaskaklused), et rektor tegi endistele korporatsioonidele ettepaneku uuesti legaalselt orga¬niseerudaorganiseeruda: esialgu küll mitmesuguste kat¬te¬or¬ga¬ni¬sat¬sioonidekatteorganisatsioonide (näiteks astus Fraternitas Rigensis ellu «kirjanduslik-seltskondliku ühin¬gunaühinguna») var¬jusvarjus. Samal ajal lii¬tu¬sidliitusid ka korporatsioonid omavahel Chargierten Convent'¬iks (Ch!C!), milline liitorganisatsioon püsis sel kujul Tartus oma võimu¬positsioo¬nilvõimupositsioonil kuni Eesti Vabariigi tulekuni. Legaalseks muutusid korpo¬rat¬sioonidkorporatsioonid Tartus 1855 aastal.
Katoliku kiriku vaimu langusega vabanesid nii kesk- kui ka kõrgemad õppe¬asutused kiriku mõjusfäärist, kas¬va¬tus¬printsiipides muudatusi aga ei tekki¬nud. Uuemal ajal loodi ka uus liik koole - public schools -, mis laenasid oma kas¬¬vatussüsteemi toomkirikute kolledžitelt.
Oma algkodust - Pariisi rahvusvahelise ülikooli juurest - levisid nat¬sioonidnatsioonid üliõpilaskondliku or¬ga¬ni¬see¬ru¬mis¬vor¬mi¬naorganiseerumisvormina pea kogu Euroopa rahvuslike ülikoolide üliõpilaskondadesse. Taolisest arengust jäid mõjutamata vaid inglise õp¬¬peasutusedõppeasutused. Inglismaal ei jäänud kõrgema haridusega kodanikkude are¬neminearenemine nii vabaks kui kontinendil, sest kas¬vatussüsteemikasvatussüsteemi arendas väl¬javälja tsentraalne võim, s. o. katolik kirik. Selleks võeti Prantsus¬maaltPrantsusmaalt üle in¬ter¬naat¬õp¬pe¬asu¬tusteinternaatõppeasutuste (college) süsteem: toomkirikute juurde loodi õppeasutu¬sedõppeasutused, mis pidid ette valmistama kirikliku hal¬dus¬or¬ga¬ni¬sat¬sioonihaldusorganisatsiooni kõrgemaid ametikandjaid. Sellises õppeasutuses said kasvandikud algu¬sesalguses nii kesk- kui ka kõrgema ha¬ridusehariduse, ja et õpilased tulid neisse lapseeas - peamise osa oma kasvatusest üldse. Vanimaks taoliseks õppeasutu¬seksõppeasutuseks Inglismaal on Winches¬terWinchester School.
Ladina maades leidub kahesuunalist arengut: vabad ülikoolid ja nende juu¬res natsioonidesse organiseeritud üli¬õpi¬lased (mis omakorda jagunevad klu¬bideks ja ordudeks) ning katoliku kirikuga seotud kõrgemad õppeasutused, kust kolledzh-süsteem oma alguse saab. Hilisemal ajal on ladina maade vaba¬de ülikoolide üliõpilased orga¬ni¬see¬ru¬nud oma erialalisisse ametiühinguisse, aga ka kolledzh-süsteem on kohati säilinud.
Katoliku kiriku vaimu langusega vabanesid nii kesk- kui ka kõrgemad õppe¬asutusedõppeasutused kiriku mõjusfäärist, kas¬va¬tus¬printsiipideskasvatusprintsiipides muudatusi aga ei tekki¬nudtekkinud. Uuemal ajal loodi ka uus liik koole - public schools -, mis laenasid oma kas¬¬vatussüsteemikasvatussüsteemi toomkirikute kolledžitelt.
Natsioonid on säilinud vaid skandinaavia vanemate ülikoolide juures, s.o. Rootsis Uppsala ja Lundi ülikooli ning Soo¬mes Helsingi Ülikooli ja Turu (Åbo) Akadeemia juures. Et maakondlikud kogud on suutnud püsima jääda, on se¬le¬¬tatav vaid sellega, et need organisatsioonid on seadusandlusega lülita¬tud vastava ülikooli kasvatussüsteemi, s. t. iga üliõpilane on kohustatud kuuluma ühte maakondlikku organisatsiooni. Tänapäeval on aga maakondlik or¬ga¬ni¬see¬rumine muutunud ebaotstarbekaks kahel põhjusel: linnastumine on kao¬tanud lokaalpatriotismi ja üliõpilaste roh¬ke juurdevool on endi¬sed nat¬sioo¬nid ülerahvastanud ja teinud loomuliku üliõpilasühiskonna tek¬ke neis võima¬tuks.
Ladina maades leidub kahesuunalist arengut: vabad ülikoolid ja nende juu¬resjuures natsioonidesse organiseeritud üli¬õpi¬lasedüliõpilased (mis omakorda jagunevad klu¬bideksklubideks ja ordudeks) ning katoliku kirikuga seotud kõrgemad õppeasutused, kust kolledzh-süsteem oma alguse saab. Hilisemal ajal on ladina maade vaba¬devabade ülikoolide üliõpilased orga¬ni¬see¬ru¬nudorganiseerunud oma erialalisisse ametiühinguisse, aga ka kolledzh-süsteem on kohati säilinud.
Norra ja Taani üliõpilased on organiseeritud teaduskondade järgi ja Root¬si ning Soome ülejäänud kõrgemate õp¬pe¬asutuste üliõpilased vastavate õppe¬asutuste üliõpilaskondadesse.
Natsioonid on säilinud vaid skandinaavia vanemate ülikoolide juures, s.o. Rootsis Uppsala ja Lundi ülikooli ning Soo¬mesSoomes Helsingi Ülikooli ja Turu (Åbo) Akadeemia juures. Et maakondlikud kogud on suutnud püsima jääda, on se¬le¬¬tatavseletatav vaid sellega, et need organisatsioonid on seadusandlusega lülita¬tudlülitatud vastava ülikooli kasvatussüsteemi, s. t. iga üliõpilane on kohustatud kuuluma ühte maakondlikku organisatsiooni. Tänapäeval on aga maakondlik or¬ga¬ni¬see¬rumineorganiseerumine muutunud ebaotstarbekaks kahel põhjusel: linnastumine on kao¬tanudkaotanud lokaalpatriotismi ja üliõpilaste roh¬kerohke juurdevool on endi¬sedendised nat¬sioo¬nidnatsioonid ülerahvastanud ja teinud loomuliku üliõpilasühiskonna tek¬ketekke neis võima¬tuksvõimatuks.
Saksamaa ja muude Kesk-Euroopa maade üliõpilasorganisatsioonide arengulu¬gu on üldjoontes samailmeline, na¬gu Eestis.
Norra ja Taani üliõpilased on organiseeritud teaduskondade järgi ja Root¬siRootsi ning Soome ülejäänud kõrgemate õp¬pe¬asutusteõppeasutuste üliõpilased vastavate õppe¬asutusteõppeasutuste üliõpilaskondadesse.
Napoleoni sõdade ajal kandusid korporatsioonid koos kojupöörduvate üli¬õpilastega vastavate maade rahvuslike üli¬koolide juurde. Sel ajastul ei ol¬nud aga korporatsioonid veel rahvuslikud organisatsioonid, taoline areng algas koos rahvusriikide tekkimisega. Balti riikide ja Poola rahvuslikud korpo¬ratsioonid kasvasid välja nende rahvaste va¬badusvõitlusest. Võõrastelt üle¬võetud organisatsioonivormi oma rahvusele kohandamise protsessis arene¬sid neis maa¬des välja veel üliõpilasseltsid teise organisatsioonitüü¬bi¬na. Ka saksa üliõpilaskorporatsioonide rikkalikus floo¬ras esineb organi¬sat¬sioo¬ne, mida võiks võrrelda seltsidega - need on aga erineva arengu saa¬du¬sed.
Saksamaa ja muude Kesk-Euroopa maade üliõpilasorganisatsioonide arengulu¬guarengulugu on üldjoontes samailmeline, na¬gunagu Eestis.
Napoleoni sõdade ajal kandusid korporatsioonid koos kojupöörduvate üli¬õpilastegaüliõpilastega vastavate maade rahvuslike üli¬koolideülikoolide juurde. Sel ajastul ei ol¬nudolnud aga korporatsioonid veel rahvuslikud organisatsioonid, taoline areng algas koos rahvusriikide tekkimisega. Balti riikide ja Poola rahvuslikud korpo¬ratsioonidkorporatsioonid kasvasid välja nende rahvaste va¬badusvõitlusestvabadusvõitlusest. Võõrastelt üle¬võetudülevõetud organisatsioonivormi oma rahvusele kohandamise protsessis arene¬sidarenesid neis maa¬desmaades välja veel üliõpilasseltsid teise organisatsioonitüü¬bi¬naorganisatsioonitüübina. Ka saksa üliõpilaskorporatsioonide rikkalikus floo¬rasflooras esineb organi¬sat¬sioo¬neorganisatsioone, mida võiks võrrelda seltsidega - need on aga erineva arengu saa¬du¬sedsaadused.
Anonüümne kasutaja