Akadeemiline organisatsioon: erinevus redaktsioonide vahel

Root¬sist levisid maakondlikud organisatsioonid ka Uppsala sõsarülikooli, Tartu Rootsi Ülikooli juurde. Maa¬kond¬like kogude aluks Tartus sai nn. depo¬sitsioonikomme. Uustulnuka vastuvõtmine üliõpilasperre toimus «de¬po¬sit¬sioo¬niks» nimetatud tseremoonia kaudu: nooruk riietati kaltsudesse ning ehi¬ti eeslikõrvade ja seakihvadega, de¬po¬¬siitor ajas noviitsi puukirve äh¬var¬dusel suurde saali kogunenud kaasvõitlejate ette, kes omakorda noorukit nar¬ri¬ta¬¬sid; seejärel asetas deposiitor noviitsi keeruliste ristküsimuste ette - rahuldavate vastuste korral vabastati nooruk hä¬bistavatest tun¬nusmärki¬dest ja kuulutati lõpuks filosoofiateaduskonna dekaani poolt vabaks üli¬õpila¬seks. Sellise prot¬seduuri läbi teinud, pidi värske üliõpila¬ne kostita¬ma oma kodukohast pärinevaid vanemaid kaasvõitlejaid nn. cornut-õl¬lega. Kornutõl¬le-seltskonnad moodustasidki natsioonid nende illegaalsel ajajär¬gul.▼

Nii, nagu Uppsalas, jõuti Tartuski pea arusaamisele, et üliõpilaste orga¬niseerimatus on pahe. Sagedased kok¬ku¬põr¬ked linnakodanikkonnaga ja eriti sõduritega asetasid ülikoolivõimud sageli raskete õigusemõistmise-problee¬mi¬de ette; teisest küljest lokkas ebaseaduslikes ja salajastes natsioonides pennalism ja kollektiivsed ulakused - nii tun¬nistati maakondlikud kogud Tartus legaalseteks samaaegselt Uppsala organisatsioonidega, s. o. aastal 1663. Koos Rootsi võimu langemisega Põhjasõja tagajärjel hävisid aga maa¬kondlikud kogud Tartus ja siinne Rootsi üli¬kool suleti.▼

Peaaegu terve sajandi seisis Tartu ülikool suletuna, vaatamata vene või¬mude korduvate¬le Liivimaa rüütelkonnale an¬tud lubadustele selle taas¬ava¬mi¬seks. Restauratsioon Tartu Saksa Ülikoolina sai teoks alles 1802. aastal, maa¬kond¬li¬ke kogude areng oli katkestatud aga jäädavalt: 23. augus¬til 1803 keis¬ri poolt kinnitatud «politsei määrused» - «Eeskirjad K. T. Ü. üliõpi¬laste¬le» - andsid üliõpilase täiesti ülikooli eestkoste alla. Eestkost¬mine oli nii täielik, et iga üliõpilane, kes laenas üle vajaduse, kuuluta¬ti raiskajaks ning talle määrati hooldaja, samuti olid üliõpi¬lase abi¬elu¬luba¬du¬sed maksvusetud (kusjuures tõestatud võrgutamise eest üli¬õpilane eksmat¬ri¬kuleeriti. Rootsiaegsest «va¬bast üliõpilasest», kellel esime¬sed sam¬mud üliõpilaskondliku omavalitsuse teel astutud, oli saanud kroonu vormi kan¬dev koolipoiss.▼

Tõuge taasorgnaniseerumiseks tuli koos Napoleoni sõdadega. Et kroonu va¬jas sõjaväe tarvis meedikuid, toodi neid välismaalt sisse, pandi aga Tartus täienduskursustele. Need nn. «kroonumeedikud» või «kroonustudendid» hiil¬¬¬gasid oma ebakõlbla käitumisega ning põhjustasid uute intiimsete rühmi¬tuste tekkimise, millised hakkasid eris¬tu¬ma «kroonustudentidest».▼

Kuid juba 1803. aastal oli 95 kaasvõitleja vahel sõlmitud salajane orga¬nisa¬toorne side «Allgemeine Burschen¬schaft'i» näol. Rühmituste loojaks näib ole¬vat 1798. aastal revolutsioonilistest ideedest nakatumise kartusel Sak¬sa¬maalt õppimast koju¬kut¬su¬tud Baltimaadelt pärinev aadlinoorus. «Välismaa¬la¬sed» tõid endaga kaasa uued üli¬õpi¬las¬elu moodused - seega olid korpora¬tiiv¬sed üliõpilasorgani¬satsioonid, ordude poolt sisustatud kommetega Lands¬mann¬¬schaft'id, kandunud Tartusse.▼

1808. aastal saabus veel uus kategooria «välismaalasi». Need olid Göttin¬ge¬ni ülikoolist surmajuhtumiga lõp¬pe¬nud duelli tagajärjel väljaheidetud ku¬roonlased. Viimaste eeskujul ja osalt eelpoolmainitud «kroonustudentide» mõ¬ju¬tusel lagunes üliõpilaskond väiksemateks rühmitusteks - korporatsiooni¬de areng Tartus oli alanud. Arengutee oli aga üsna konarlik. Esiteks ei jõu¬tud kogu üliõpilaskon¬na ulatuses organiseerumisviisis kokkuleppele. See põh¬jus¬tas sa¬geli duelle ja lööminguid eri rühmituste vahel. Teiseks rippus or¬gani¬seerumiskeeld endiselt kõigi rühmituste pea ko¬hal. Lõpuks olid kõik or¬ganisatsioo¬nid sunnitud likvideeruma ja üliõpilased allkirjaga kinnitama tulevikus sää¬ra¬seid mitte enam asutada. Restauratsioon saabus aga peagi. Nimelt jõus¬tus 1834. a. «uus üliõpilasmäärustik». Se¬ga¬ne olukord organisat¬sioonirindel val¬landas aga sellise anarhia üliõpilaskondlikus elus (üliõpi¬laskaklused), et rektor tegi endistele korporatsioonidele ettepaneku uuesti legaalselt orga¬niseeruda: esialgu küll mitmesuguste kat¬te¬or¬ga¬ni¬sat¬sioonide (näiteks astus Fraternitas Rigensis ellu «kirjanduslik-seltskondliku ühin¬guna») var¬jus. Samal ajal lii¬tu¬sid ka korporatsioonid omavahel Chargierten Convent'¬iks (Ch!C!), milline liitorganisatsioon püsis sel kujul Tartus oma võimu¬positsioo¬nil kuni Eesti Vabariigi tulekuni. Legaalseks muutusid korpo¬rat¬sioonid Tartus 1855 aastal.▼

Oma algkodust - Pariisi rahvusvahelise ülikooli juurest - levisid nat¬sioonid üliõpilaskondliku or¬ga¬ni¬see¬ru¬mis¬vor¬mi¬na pea kogu Euroopa rahvuslike ülikoolide üliõpilaskondadesse. Taolisest arengust jäid mõjutamata vaid inglise õp¬¬peasutused. Inglismaal ei jäänud kõrgema haridusega kodanikkude are¬nemine nii vabaks kui kontinendil, sest kas¬vatussüsteemi arendas väl¬ja tsentraalne võim, s. o. katolik kirik. Selleks võeti Prantsus¬maalt üle in¬ter¬naat¬õp¬pe¬asu¬tuste (college) süsteem: toomkirikute juurde loodi õppeasutu¬sed, mis pidid ette valmistama kirikliku hal¬dus¬or¬ga¬ni¬sat¬siooni kõrgemaid ametikandjaid. Sellises õppeasutuses said kasvandikud algu¬ses nii kesk- kui ka kõrgema ha¬riduse, ja et õpilased tulid neisse lapseeas - peamise osa oma kasvatusest üldse. Vanimaks taoliseks õppeasutu¬seks Inglismaal on Winches¬ter School.▼

Katoliku kiriku vaimu langusega vabanesid nii kesk- kui ka kõrgemad õppe¬asutused kiriku mõjusfäärist, kas¬va¬tus¬printsiipides muudatusi aga ei tekki¬nud. Uuemal ajal loodi ka uus liik koole - public schools -, mis laenasid oma kas¬¬vatussüsteemi toomkirikute kolledžitelt.▼

Ladina maades leidub kahesuunalist arengut: vabad ülikoolid ja nende juu¬res natsioonidesse organiseeritud üli¬õpi¬lased (mis omakorda jagunevad klu¬bideks ja ordudeks) ning katoliku kirikuga seotud kõrgemad õppeasutused, kust kolledzh-süsteem oma alguse saab. Hilisemal ajal on ladina maade vaba¬de ülikoolide üliõpilased orga¬ni¬see¬ru¬nud oma erialalisisse ametiühinguisse, aga ka kolledzh-süsteem on kohati säilinud.▼

Natsioonid on säilinud vaid skandinaavia vanemate ülikoolide juures, s.o. Rootsis Uppsala ja Lundi ülikooli ning Soo¬mes Helsingi Ülikooli ja Turu (Åbo) Akadeemia juures. Et maakondlikud kogud on suutnud püsima jääda, on se¬le¬¬tatav vaid sellega, et need organisatsioonid on seadusandlusega lülita¬tud vastava ülikooli kasvatussüsteemi, s. t. iga üliõpilane on kohustatud kuuluma ühte maakondlikku organisatsiooni. Tänapäeval on aga maakondlik or¬ga¬ni¬see¬rumine muutunud ebaotstarbekaks kahel põhjusel: linnastumine on kao¬tanud lokaalpatriotismi ja üliõpilaste roh¬ke juurdevool on endi¬sed nat¬sioo¬nid ülerahvastanud ja teinud loomuliku üliõpilasühiskonna tek¬ke neis võima¬tuks.▼

Norra ja Taani üliõpilased on organiseeritud teaduskondade järgi ja Root¬si ning Soome ülejäänud kõrgemate õp¬pe¬asutuste üliõpilased vastavate õppe¬asutuste üliõpilaskondadesse.▼

Saksamaa ja muude Kesk-Euroopa maade üliõpilasorganisatsioonide arengulu¬gu on üldjoontes samailmeline, na¬gu Eestis.▼

Napoleoni sõdade ajal kandusid korporatsioonid koos kojupöörduvate üli¬õpilastega vastavate maade rahvuslike üli¬koolide juurde. Sel ajastul ei ol¬nud aga korporatsioonid veel rahvuslikud organisatsioonid, taoline areng algas koos rahvusriikide tekkimisega. Balti riikide ja Poola rahvuslikud korpo¬ratsioonid kasvasid välja nende rahvaste va¬badusvõitlusest. Võõrastelt üle¬võetud organisatsioonivormi oma rahvusele kohandamise protsessis arene¬sid neis maa¬des välja veel üliõpilasseltsid teise organisatsioonitüü¬bi¬na. Ka saksa üliõpilaskorporatsioonide rikkalikus floo¬ras esineb organi¬sat¬sioo¬ne, mida võiks võrrelda seltsidega - need on aga erineva arengu saa¬du¬sed.▼