Arhiivindus: erinevus redaktsioonide vahel
Eemaldatud sisu Lisatud sisu
Resümee puudub |
Resümee puudub |
||
22. rida:
19.sajandil hakati taas rohkem tähelepanu pöörama arhiivimaterjalide kasutamisele ajalooallikana. Seda soodustas eriti baltisakslaste huvi kasv oma kodumaa ajaloo vastu, kaasa aitas Tartu Ülikooli taasavamine 1802. Mitu kultuuriseltsi (nt. Õpetatud Eesti Selts ja Eestimaa Kirjanduse Ühing) seadsid eesmärgiks ka ajalooliste dokumentide kogumise. Alustati arhiividokumentide teaduslikku publitseerimist.
Eesti rahvusliku ärkamise aeg (19.saj. II poolel) ja paljude eesti seltside tekkimine andsid tõuke eesti rahvuskesksete dokumentide kogumiseks. Tähtsat osa etendasid selles Eesti Kirjameeste Selts, Eesti Üliõpilaste Selts, Eesti Rahva Muuseum ja Eesti Kirjanduse Selts. Vanim teaduslikult korraldatud arhiiv on Tallinna Linnaarhiiv. [http://www.tallinn.ee/est/g1014s3670]
1893 asutati Pärnu [http://www.ra.ee/parnu/main/?topic=49] ja 1900 Tartu linnaarhiiv. <ref>''Eesti Nõukogude Entsüklopeedia" nr 1 (1985) lk 561 Tallinn:Valgus''</ref>
46. rida:
15.-16.oktoobril 1938 toimusid Tartus I Eesti arhivaaride päevad, kus otsustati asutada Eesti Arhivaaride Ühing (EAÜ)[http://www.eay.ee/main.php?id=ajalugu], mille põhikirja kinnitas Siseministeerium 9.märtsil 1939. Ühingu kaasabil publitseeriti arhiivialaseid artikleid “Ajaloolises Ajakirjas” ning teistes kodu- ja välismaa väljaannetes. Rohkesti ilmus arhiiviallikaile tuginevaid uurimusi ja [[Monograafia|monograafiaid]]. Eesti arhiivinduse loomuliku arengu katkestas II maailmasõda.
Kui NSV Liit oli Eesti okupeerinud, moodustati arhiivinduse juhtimiseks ENSV Siseasjade Rahvakomissariaadi Arhiivide Talitus. <ref>''Eesti Nõukogude Entsüklopeedia" nr 1 (1985) lk 562 Tallinn:Valgus''</ref>
.
52. rida:
=== Nõukogude okupatsioon 1940 – 1941/1944 - 1991 ===
Nõukogude arhiivindusele oli alus pandud Vene SFNV RKN 1.juuni 1918 dekreediga “Arhiivinduse reorganiseerimisest ja tsentraliseerimisest”. <ref>''Eesti Nõukogude Entsüklopeedia" nr 1 (1985) lk 289 Tallinn:Valgus''</ref>
4.septembri 1940 määrusega “Arhiiviasjanduse organiseerimise kohta Eesti Nõukogude Sotsialistlikus Vabariigis” pandi alus Eesti arhiivinduse ümberkorraldamisele NSV Liidu eeskujude järgi. Kõik dokumentaalmaterjalid kuulutati riigi omandiks ja nendest moodustati ühtne riiklik arhiivifond. Jooksvate meetrite asemel hakati köidetud arhiivimaterjali arvestust pidama säilikutes ja lahtiste dokumentide puhul kilogrammides. Riigiarhiivist moodustati ENSV Riigi Keskarhiiv ja Riigi Keskarhiivist selle Tartu osakond. Arhiivinõukogu ja EAÜ kaotati.
61. rida:
Pärast Eesti taaslangemist Nõukogude okupatsiooni alla jätkati uue hooga arhiivinduse ümberkujundamist Nõukogude maillide järgi. Arhiividest kujundati poolsuletud ideoloogilised propagandaasutused. Suur osa EV- ja Saksa okupatsiooniaegseid dokumenti, aga ka mõned 19.sajandist pärinevad tsaariaegsed materjalid asusid kinnistes erifondides, mille kasutamiseks oli vaja eriluba. Arhiivid minetasid teadusasutuse tähenduse ja nendes tegeldi repressiivorganite korraldusel inimeste kohta Nõukogude võimu silmis kompromiteerivate andmete otsimisega. Suur hulk dokumente viidi Eesti arhiividest NSV Liidu teistesse arhiividesse kui “mitteprofiilne” materjal. Makulatuurikogumise kampaania ajal hävitati suurel hulgal väärtuslikke ajalooallikaid. NSV Liidu arhiivisüsteemi eeskujul reorganiseeriti arhiivid. Seoses haldus-territoriaalsete muudatustega moodustati ja liideti mitmeid kordi rajoonide arhiive. Eesti arhiividel puudusid otsesidemed teiste riikide teadusasutustega, välissuhtlus käis Moskva keskasutuse kaudu.
1980.aastate II poolel algasid seoses ühiskonnas toimuvate vabanemisprotsessidega positiivsed muudatused ka arhiivinduses. <ref>''Eesti Nõukogude Entsüklopeedia" nr 11 (2002) lk 563 Tallinn:Valgus''</ref>
Alates 4.aprillist 1980 alustas kehtivust NSV Liidu Riikliku Arhiivifondi uus põhimäärus.
1987 hakati avama arhiivifonde. 1988 avati juba suurem osa EV ja Saksa okupatsiooni aegsetest dokumentidest. 1989.aastaks oli jäänud kasutamispiirang üksnes suhteliselt väikesele osale uuematele arhiividokumentidele. Väljaspool riiklikku arhiivisüsteemi olevad hoiupaigad, nagu Parteiarhiiv, KGB ja Siseministeeriumi arhiiv, jäid endiselt kasutajatele suletuks. <ref name>''Eesti Nõukogude Entsüklopeedia" nr 1 (1985) lk 289 Tallinn:Valgus''</ref>
1989 ilmus ajalehtedes “Sirp ja Vasar” ning “Edasi” kümne Eesti ajaloolase ja arhivaari märgukiri, milles juhiti tähelepanu arhiivinduse katastroofilisele olukorrale ja tehti olukorra parandamiseks ettepanekuid. 14.märtsil 1989 taasasutati EAÜ.
74. rida:
=== Eesti Vabariik alates 1991 ===
Valitsuse seaduse põhjal reorganiseeriti Arhiiviamet 1996 Riigikantselei arhiivide osakonnaks. 25.märtsil 1998 võttis Riigikogu vastu “Arhiiviseaduse”. Senistest riiklikest arhiividest moodustati 1999 Riigikantselei haldusalas tegutsev Rahvusarhiiv, mida juhib riigiarhivaar, kelle valib Arhiivinõukogu ja nimetab riigisekretäri ettepanekul viieks aastaks ametisse valitsus. Olulistes arhiivindusalastes küsimustes tegutseb riigisekretäri juhtimisel nõuandva organina kuni 15 liikmest koosnev Arhiivinõukogu, Rahvusarhiivis tegutsevad Teadusnõukogu ja Nõukoda. <ref>''Eesti Nõukogude Entsüklopeedia" nr 11 (2002) lk 564 Tallinn:Valgus''</ref>
| |||