Kadunud poja tagasitulek (Rembrandti maal): erinevus redaktsioonide vahel
Eemaldatud sisu Lisatud sisu
P +maal |
Kruusamägi (arutelu | kaastöö) Resümee puudub |
||
1. rida:
{{ToimetaAeg|kuu=november|aasta=2008}}
{{Maal
| pildi_fail=Rembrandt Harmensz. van Rijn 125.jpg
| pealkiri=Kadunud poja tagasitulek
| kunstnik=[[Rembrandt]]
| aasta={{kas|[[1662]]}}
| tüüp=õli lõuendil
| kõrgus=262
14. rida ⟶ 15. rida:
| muuseum=[[Ermitaaz]]
}}
▲See on Rembrandti viimane pühakirjale toetuv maal ja ühtlasi neist kõige suurejoonelisel. Seda mitte ainult kompositsiooni suuruse, vaid ka emotsionaalse intensiivsuse poolest. Inspireerituna Luuka evangeeliumi 15. peatükis olevast tähendamissõnast arendab Rembrandt siin andestuse ja halastuse teemat. Rembrandt oli seda käsitlenud juba 1630. aastal gravüüril, mis kujutab isa jooksmas vastu pojale, kes oli oma varanduse maha parssinud ning seakarjuseks sattunud. See töö on piiblitekstile truu – teenija on toomas kojujõudnud pojale parimat kuube ja kingi, tegelased on liikumises ja vestluses.
Sellel oma elu lõpul loodud traagilise varjundiga pildil keskendub kunstnik andestusele ja kaastundele, mis lähtuvad isa armastusest oma poja vastu. See ülendab stseeni universaalse sümboli tasandile. Paljakspügatud peaga põlvitav poeg näeb tõepoolest seakarjuse moodi välja. Kasimata ja närudes, jalad haavades, surub ta oma näo isa rüppe. Isa sarlakspunase kuue pehmus otsekui mässiks poja jumalikku andeksandmisse. Poeg on vajutanud alandlikult oma näo vana isa vastu, otsides kaastunnet ja kaitset. Mõlema silmad on suletud, sest sõnad ja pilgud on liigsed.
Mõned tegelased seisavad põhirühma kõrval, teiste hulgas vanem vend, kelle
[[Kategooria:Maalid]]
|