|
Oskar Lõvi vanemad olid Mihkel Lõvi ja Anna-Maria Lõvi.
[[1897]]. aastal ostsid Lõvi vanemad suurema talu – Lindre talu [[Ramma]]l [[Järva maakond|Järvamaal]]. Oskar Lõvi õppis [[Järva-Jaani]] apostlikus õigeusu kihelkonnakoolis, aastail 1907–1912 Tartus [[Treffneri gümnaasiumisgümnaasium]]is. Gümnaasiumi lõpetas aga Peterburis [[1913]]. aastal ja astus seejärel [[Peterburi ülikooliülikool]]i, kus õppis loodusteadusi ning agronoomiat. Oskar Lõvi võttis osa [[Peterburi Eesti SeltsiSelts]]i tegevustest. [[1917]]. aastal lõpetas ta Peterburi ülikoolis agrnonoomiateaduskonna. Seejärel asus teenistusse Kesk-Aasias Turkenstanis[[Turkenstan]]is Vene põllutööministeeriumi esindajana. Oktoobris 1917 tuli Lõvi tagasi Peterburi, kus mõni päev enne enamlikku riigipööret abiellus. Pulmad peeti [[Tsarskoje SelosSelo]]s. Ajavahemikus 1918-1919 töötas Lõvi põllumajanduse alal Turkenstanis. Peagi tuli tal naisega põgeneda saabunud kodusõja eest. 1920. aastal töötas Lõvi lühemat aega Eesti põllutööministeeriumis viinavabrikute osakonna juhatajana. Pärast viinavabrikute võrgu korraldamist siirdus ta Prantsusmaale. Oskar Lõvi täiendas end [[Sorbonne'i ülikoolisülikool]]is keemia ning radioloogia alal, tehes magistrikraadi [[Marie Curie]]` juhendamisel. Hiljem töötas ta [[Renault]]` autovabrikus metallurgia alal.
Oskar Lõvi oli [[Pariisi Eesti SeltsiSelts]]i asutaja ning selle esimees. [[1927]]. aastal tuli ta tagasi Eestisse. Samal aastal lahutas ta abikaasast, kes polnud kohanenud eluga Eestis ja elas Pariisis.
[[1932]]. aastal abiellus Oskar Lõvi endast 17 aastat noorema Herta Leonore Steiniga. Abielust sündisid lapsed Viiu Maria ([[1934-2004]]), Madli Eva ([[1936]]) ja Tõnis Oskar ([[1939]]).
Oskar Lõvi oli kaaliumsündikaadi Eesti esinduse omanik ja asus Kaali Agronoomilise Büroo juhatajaks. 1928. aastal asutas Oskar Lõvi OÜ Lihaeksport, eesmärgiks põllumajandussaaduste hindade parandamine. Temast sai OÜ Lihaeksport juhataja ning tapamaja direktor. Ühing hakkas esimesena Eestis turustama liha ja elusloomi Rootsi, Soome ja Venemaale, samas varustati ka siseturgu. Lõvi on kirjutanud: "Venelased soovisid ainult hea kvaliteediga loomi, seda meil oli ja neid me ka müüsime ning nende eest kauplesime välja ka korralikud hinnad. Piimlehmade hindamise süsteem mõjutas meie siseturu hindu tohutult. Talupidajad hakkasid kasvatama ainult häid lehmi, tõstes seega kogu karjapidamise taseme mõne aastaga Skandinaavia riikide lähedale. Teatavasti oleneb ju talupidamise tasuvus tema pidamise intensiivsusest ja toodete kvaliteedist. Seda me kõik taotlesime, et tõsta talude sissetulekuid ja muuta selle pidamine tasuvamaks."
Liha müümise kõrval tegi Lõvi Venemaale pakkumisi ka piimasaaduste müügiks, teda toetasid selles [[majandusminister]] [[Karl Selter]] ja põllumjanadusosakonnapõllumajandusosakonna juhataja [[Kaarel Liidak]]. [[1936]]. aastal võttis Moskva selle pakkumise vastu, nii tuli O. Lõvil asuda Vjatšeslav Molotoviga läbirääkimisi pidama. "See müük oli Eestile väga tähtis ja ühtlasi ka meie prestiiži küsimus. Pidime näitama, et suudame rahuldada ostja nõudmisi," kirjutab Lõvi oma mälestustes. Aga nõudmised kvaliteedi kohta olid karmid ja tingimused rasked. Piim ja koor tuli iga päev anda üle Leningradis omal riisikol, oma anumates ja samades kogustes. Nõukogude valitsus oli nobe oma väliskaubanduslikes tehinguis esitama moodsaid Lääne-Euroopa kvaliteedinõudeid. [[Eesti VõieksportiVõieksport]]i ei pidanud Eesti valitsus sobivaks täitma lepingut Venemaaga, sest Võieksport oli poolriiklik asutus ja igasuguste arusaamatuste korral oleksid pinged kandunud valitsuste tasemele. O. Lõvi kirjutab: "Majandusminister arvas, et kui ma olin kord pidanud läbirääkimisi ja jõudnud venelastega kokkuleppele, siis võiksin ajada asja edasi ja organiseerida vastava piimaühingu. Seda ma ka tegin. Lõime poolühistegelise ettevõtte nimega OÜ [[Eesti Piim]]." Asutamisaastaks [[1937]] ja Oskar Lõvist sai Eesti Piima direktor. Lõvi tunnistab, et äri läks kohe hästi käima, juba kolmandal aastal saadeti Venemaale iga päev rongitäis piima ja koort. Talupidajad olid innukad piima andma hea hinna pärast.
[[Nõokogude okupatsioon Eestis (1940-1941)|Vene]] ja [[Saksa okupatsioon Eestis (1941–1944)|Saksa]] okupatsioonide ajal töötas Lõvi põllumajanduses, kuid tema sõnutsi iseloomustas neid aegu "pettumus ja nördimus". Pärast ''16. juunitjuuni''t [[1940]] lubati tal mõnda aega juhtida endisi ettevõtteid, kuni septembris 1940 natsionaliseeriti OÜ Eesti Piim ja Lõvi asemele pandi osaühingut juhtima komissar. Aastavahetusel oli ta ilma ametita, kuid töötas edasi põllumajanduses, pidades oma talu Keilas[[Keila]]s Tutermaal[[Tutermaa]]l, mis oli väiksuse tõttu jäänud puutumata nõukogulikust maareformist[[maareform]]ist. Kuid 1941. aastal kutsuti Oskar Lõvi Tallinna ja pandi Põllutöö Rahvakomissariaadi ''Selhoznabi'i'' juhatajaks. Saksa okupatsiooni tulles oli Lõvi jälle oma talus. Tema sihiks oli aidata taastada Eesti põllumajandust, mille venelased olid laastanud.
1942-1943 juhatas Oskar Lõvi [[Maardu fosforiidivabrikufosforiidivabrik]]u ehitamist. Oma mälestustes on ta kirjutanud: "Aga seal tuli mu tööle ootamatu lõpp. Olin nimelt sekkunud juba Vene okupatsiooni ajal Eesti vastupanuliikumisse, olin võtnud osa ühe saksavastase lendlehe koostamisest ja levitamisest ning olin käinud salajastel nõupidamistel, mis polnud nähtavasti jäänud teadmata [[Gestapo]]le. Ühel päeval kutsuti mind Tõnismäele[[Tõnismäe 16|Tõnismäe]]le ja viidi ülekuulamisele. Siis toimetati läbiotsimine ja põhjalik uurimine." Kuid et läbiotsimisel midagi ei letiud, pääses Lõvi vangistamisest. Ometi ta vallandati ja jälle tuli siirduda Keilasse oma tallu. Seda pidas ta kuni põgenemiseni Rootsi 1944. aasta septembris.
Oskar Lõvi oli üliõpilasseltsi Liivika Rootsi Koondise asutaja 1946. aastal. Hirm, et Rootsi võib eesti põgenikke Venemaale välja anda, viis perekonna 1950. aastal Kanadasse. Eesti Vabariigi valitsuse eksiilis majandusministriks oli Oskar Lõvi ajavahemikus 1956-1962.
Oskar Lõvi suri Montrealis[[Montreal]]is [[1977]]. aastal. Tema abikaasa ja truu elukaaslane Herta suri Vancouveris[[Vancouver]]is [[1998]]. aastal.
Juba koolipõlves korjas Oskar Lõvi vanavara: muinasjutte, kohanimesid jms. Kirjutamata ja oma töid avaldamata tiivustas teda [[Artur Adson]], kuid kõige enam Aino Kallas, kelle meelest Lõvi tugevus oli tema teoste dramaatilisuses. Naised on Lõvi teoste peategelased, sest naisi pidas kirjanik hingeliselt huvitavamateks kui mehi.
Kõik Oskar Lõvi romaanid ilmusid paguluses varjunime Jaan Järvalane all. Hirm venelaste ja kommunistide ees oli aastakümneid hiljemgi veel nii suur, et sundis kirjanikku ühes erakirjas tunnistama: "Kartsin oma nime avaldamist, sest kommunistid võiksid autorit seirata ja talle kätte maksta." Nii on Jaan Järvalase nime all ilmunud Torontos romaani "Kolm naist" esimene ja teine osa ([[1965]]) ning ajalooliste romaanide triloogia pealkirjadega "Veretasu" (1966), "Risti tähe all" (1966) ja "Kirikuehitajad" (1970). Autori poja Tõnis Lõvi arvates pole enam mingit põhjust miks ei võiks need teosed kordustrükis ilmuda Oskar Lõvi nime all.
| 