Elimelekh Liženskist: erinevus redaktsioonide vahel

Eemaldatud sisu Lisatud sisu
PResümee puudub
P kributoim ja lingid
1. rida:
'''Rabi Elimelekh Liženskist''' ehk '''rabi Elimelekh Lõžanskist''' ([[1717]]–[[1787]]) oli kolmanda põlvkonna [[hassidism|hassiidi]] [[rabi]].
 
Tema õpetaja oli [[Dov Baer]], Mežiretši maggid. Tema õpilased olid nii [[Abraham Joshua Heschel]] Apt'ist kui ka Jacob Issac Horowitz ehk Lublini[[Lublin]]i nägija. Elimelekh oli ka Hanipoli Zusya vend.
 
Rebe Elimelekhi õpetused on kogutud raamatusse ''Sefer Noam Elimelekh''.
13. rida:
"Nüüd me oleme valmis patukahetsuse korraldamiseks. Kirjuta meile paberi peale üles," ütles Elimelekh, "kõik oma patud ja pahateod ja üleastumised ja anna need mulle."
 
Mees tegi jälle, nagu öeldud, ja mees hakkas siis pihtimust valjusti lugema. Mees oli häbi ja süü all küürus, aga rabi luges edasi. Varsti paistis, et rabi on vapustatud patttudepattude tohutust suurusest ja kisendas valu pärast. "Kuidas saab sääraseid asju teha?"
 
Mees minestas ja kukkus oimetult põrandale. Elimelekh virgutas ta üles ning jätkas lugemist. Tark hakkas jälle hämmastusest kisendama, ja mees kukkus jälle kokku, kui tema pahategusid ette loeti, ja tark äratas ta jälle üles. Pattude nimekirja ettelugemise ajal kordus see uskumatusest kisendamine ja minestamine ja äratamine seitse korda.
19. rida:
Kui katsumus oli lõpuks läbi, raputas rabi Elimelekh pead. "Nii tõsiste pattude eest saab olla ainult üks lepitus: surm. Niisugune oleks olnud Suurkohtu otsus, kui Tempel veel püsti seisis. Sellise hukkamise vahend on põletamine."
 
Ja rabi selgitas, kuidas sellist surmanuhtlust täide viia. Tuleb võtta sula seatina ja valada seda kurku, nii et hukka mõistetud meedmees põleks seestpoolt.
 
Ent isegi kui mees seda kuulis, oli tema soov pattu kahetseda nii suur, et ta nõistusnõustus meelsasti otsusega ja kuulas karistuse värisedes ära. "Ma teen kõik, mida vaja peaks olema."
 
Ta võttis enda ees olevast rahahunnikust mõned mündid ja ostis metall-lusika, tina (voolamiseks<!--on see kindlasti voolamiseks, mite valamiseks?-->) ja seatina. Siis läks ta rabi majja tagasi.
 
Seal käskis Elimelekh tal teha tuld ning sulatada lusika sees tina ja seatina, jälgides hoolikalt, et need oleks õigesti segatud. Mees tegi kõike seda täieliku andumusega.
 
Ja kui ta teatas, et sulatina on valmis, käskis rabi tal põrandale heita ja silmaside ette siduda. Siis laskis Elimelekh tal lugeda viimset pihtimust, mida mees tegigi rusutud südamega ja suure värinaga. Ta võttis endale täie vastutuse oma pattude ja karistuse eest. Ta luges Shema (Jumala ühtsuse tunnistamise) kuus sõna.
 
"Nüüd tee suu lahti, et ma saaksin sulle sulatina kurku valada..." Sel silmapilgul võttis rabi hoopis lusikatäie keedist ja pani selle mehe lahti olevasse suhu.
33. rida:
"Sa oled täielikult lepitatud. Nüüd tõuse üles, seisa jalul, teeni seda, kelle Nimi on õnnistatud, sest sa oled uus olend. Võta see raha laualt ja kasuta seda nagu õiglane mees...""
 
"Rabi Elimelekh armastas öelda, et kui ta pärast surma peaks taevasse minema ja temalt peaks küsitama, miks ta ei olnud mõni [[Maimonides|Rambam]] või mõni [[Israel ben Eliezer|Baal Shem Tov]], siis tal on hea vastus valmis; ta sündis iseendaks ning tal polnud tingumusitingimusi saada Rambamiks ega Baal Shem Toviks. On aga üks küsimus, millele tal vastust ei oleks; miks ta ei olnud Elimelekh? Inimene peab olema see, mis ta on; ta ei tohiks püüda olla keegi teine."
 
"Rabi Elimelekh hakkas kord minema koju linnast, mida ta oli külastanud, ja kõik [[hassiid]]id saatsid teda pika maa. Kui tema vanker sõitis läbi värava, siis ta läks välja, ütles kutsarile, et ta sõidaks edasi, ja kõndis vankri taga rahvahulgas. Hämmastunud hassiidid küsisid, miks ta nii teeb. Ta vastas: "Kui ma nägin teie suurt andumust, millega te tegite minu saatmise head tegu, siis ma ei kannatanud välja, et olen sellest välja jäänud!"
41. rida:
Mõni aeg pärast seda läks rabi Elimelekh õppimisemajja kepiga, et kedagi hassiididest välja ajada. Keegi ei tea, miks ta seda ei teinud. Ma arvan, et ta ei söandanud Saatana saadikuid esile tõsta."
 
"Keiser [[Viin (linn)|Viin]]is andis välja edikti[[edikt]]i, mis pidi tegema juba niigi röhutudrõhutud [[Galiitsia]] [[juudid|juutide]] elu hoopis viletsaks. Sel ajal elas rabi Elimelekhi õppimisemajas üks tõsine ja püüdlik mees nimega Feivel. Ühel ööl ta tõusis, läks [[tsadik]]i tuppa ja ütles talle: "Meister, mul on [[hagi]] [[Jumal]]a vastu." Ja kui ta seda ütles, oli ta kohutatud omaenda sõnadest.
 
Ent rabi Elimelekh vastas talle: "Väga hea, aga kohus ei pea öösel istungit."
 
Järgmisel päeval tulid Liženskisse kaks tsadikit[[tsadiki]]t, Israel Koznitzist ja Jacob Yitzhak Lublinist, ning peatusid rabi Elimelekhi majas. Pärast lõunasööki laskis rabi kutsuda mehe, kes oli temaga rääkinud, ja ütles: "Nüüd räägi meile oma hagist."
 
"Mul ei ole praegu jõudu seda teha," ütles Feivel kogeldes. "Siis ma annan sulle jõudu," ütles rabi Elimelekh.