Erinevus lehekülje "Tõrv" redaktsioonide vahel

Lisatud 13 baiti ,  11 aasta eest
resümee puudub
P (robot lisas: ar, bat-smg, cv, fa, gl, it, ja, lt, tr, uk, yi, zh)
===Ajalugu===
Eesti aladele jõudis puutõrva põletamise oskus ilmselt balti hõimude kaudu ja seda arvatavasti juba [[muinasaeg|muinasajal]]. Teadaolevalt oli eestlastel muinasaja lõpul arvukalt laevu, millest võib järeldada, et vajati ka suuremas koguses tõrva. Kirjalikke teateid tõrva kohta siinmail leidub alates [[keskaeg|keskajast]]. Peamised tõrvatootmispiirkonnad olid männimetsarikastel aladel [[Saaremaa]]l Mustjalas, [[Hiiumaa]]l Kõpu poolsaarel ja [[Pihkva järv]]e lähistel Orava metsades. Eestis põletati tõrva peamiselt oma tarbeks ning vähesel määral ka kohalikuks vahetuskaubaks. Koduse tõrvaajamise oskuste hääbumist võib aga seostada II Maailmasõja lõpu ja 1940. aastatega, mil muutus radikaalselt kogu senine ühiskondlik elukorraldus. 1950. aastatel tõrjus puutõrva lõplikult välja [[põlevkivitõrv]] – seega männikändude [[utteproduktid]] asendusid põlevkivi utteproduktidega. Tõrvapõletamise oskuste taaselustamine algas 1990-ndate alguses. Tänapäeval põletatakse Eestis kvaliteetset tõrva juba mitmel pool (Saaremaal Lümandas, Põlvamaal Rasinas, Kabala metskonnas Tõrvaaugul).
 
Tõrv sobib hästi välitingimustes puitpindade katmiseks. Tõrv kaitseb puitu ja teisi materjale päikesekiirguse ja niiskuse hävitava mõju eest, on viskoosne – kui kihti tekivad praod, täituvad need uuesti tõrvaga. Kasetohust aetiaetud tökatit'''tökat''' sobis hobuseriistade ja saabaste määrimiseks.
 
Kõige rohkem tõrva saab männipuust, eriti pehkimahakanud juurtest ja kändudest. Esmalt tuleb puit kuivatada ning raiuda parajateks tükkideks ehk käredeks, et tõrv puust kergemini välja jookseks. Käresid kuumutatakse hapnikuvaeguses. Suletud ahjust eraldub kõigepealt [[tärpentin]] ja nn puuhape. Temperatuur, mille juures tõrv jooksma hakkab, on umbes 400°C. Jahtumisel tahkestuva tõrva saamiseks tuli tõrva keeta, et vedelad koostisosad lenduksid. Ajaloolisi tõrvaajamise viise – eelistatult looduslikel nõlvadel või kraavi kaldas – on mitmeid. Tõrvaajamine on arenenud aukudes põletamisest riitades põletamiseni ja sealt omakorda raudpajani ning erineva konstruktsiooniga ahjudeni. Viimaste levik sai alguse 18.–19. saj. vahetusel, mil [[mõis]]ates hakati otsima uusi sissetulekuallikaid – enda tarbeks tõrva ajamine asendus ajapikku pooltööstusliku tootmisega.
 
Anonüümne kasutaja