Rahvusvaheline õigus: erinevus redaktsioonide vahel

Traditsiooniliselt olid rahvusvahelise õiguse subjektideks ainult riigid. Tänapäeval peetakse rahvusvahelise õiguse subjektideks ka [[rahvusvaheline organisatsioon|rahvusvahelisi organisatsioone]] ning piiratud määral [[füüsiline isik|füüsilisi-]] ja [[juriidiline isik|juriidilisi isikuid]].

 

Rahvusvahelisel õigusel on kolm esmast allikat: [[rahvusvaheline leping|rahvusvahelised lepingud]], rahvusvaheline tavaõigus ja õiguse üldpõhimõtted (vt [https://www.riigiteataja.ee/ert/act.jsp?id=555597 Rahvusvahelise Kohtu Statuudi artikkel 38].) Kõige tähtsamad neist on rahvusvahelised lepingud, millega riigid oma põhimõtteliselt piiramatut vabadust vabatahtlikult piiravad. Rahvusvahelise lepingu puudumisel kohaldatakse rahvusvahelist tavaõigust, mis moodustub riikide pikaajalisest ning ühetaolisest käitumisest (''longa consuetudo'') ja nende veendumusest, et selline käitumine on õiguslikult kohustav ja ühiskonnas vajalik (''opinio juris sive necessitatis''). ''[[Non liquet]]'' olukorras jääb võimalus kohaldada õiguse üldpõhimõtteid. Sinna hulka kuuluvad nii rahvusvahelise õiguse põhimõtted kui ka põhimõtted, mis on ühised maailma suurtele õigussüsteemidele. Esimeste näiteks on ''[[pacta sunt servanda]]'', [[hea usu põhimõte|hea usu]] ja [[mõistlikkuse põhimõte|mõistlikkuse]] põhimõte, teiste näiteks riikide siseasjadesse mittesekkumise põhimõte.