Monoteletism: erinevus redaktsioonide vahel
Eemaldatud sisu Lisatud sisu
Resümee puudub |
Resümee puudub |
||
1. rida:
'''Monoteletism''' (ka ''monotelitism'') on [[hereesia|hereetiline]] [[kristoloogia|kristoloogiline]] [[õpetus]], mille kohaselt [[Kristus]]el on küll kaks loomust ([[jumalik loomus]] ja [[inimlik loomus]]; [[düofüsitism]]), kuid ainult üks tahe (''thelēma''; eesmärk, suunitlus). Selle õpetuse järgi on Kristus küll omaette isik, kuid tema tahe on [[Jumal]]a poolt täielikult dikteeritud.
See õpetus töötati välja [[7. sajand]]i alguses [[Bütsantsi keiser|Bütsantsi keisri]] [[Herakleios]]e ning [[Konstantinoopoli patriarh]]i [[Sergios I]] ajal, et lepitada [[Chalkedoni kirikukogu]]l fikseeritud [[ortodoksia|ortodoksset]] õpetust Kristuse kahest loomusest [[monofüsitism]]iga. See pidi võimaldama monofüsiitide tagasivõtmist ortodokssesse kirikusse, millest nad olid [[ekskommunikatsioon|ekskommunitseeritud]].
Algul pooldasid monoteletismi idakiriku piiskopid ning ka [[paavst]] [[Honorius I]].
Keiser [[Konstantinos IV Pogonatos]] lükkas monoteletismi ametlikult tagasi. [[III Konstantinoopoli kirikukogu]]l (kuues oikumeeniline kirikukogu) mõisteti see õpetus [[680]] [[hereesia]]na hukka ning esitati tänini püsiv õpetus, et Kristuse kummagi loomuse juurde kuulub oma tahe ning inimlik tahe allub jumalikule tahtele. [[Antiookia patriarh]] [[Makarios]] ning surnud Konstantinoopoli patriarh Sergios I ja Rooma paavst Honorius I mõisteti [[ketser]]itena hukka.
|