Erinevus lehekülje "Nikolai Judenitš" redaktsioonide vahel

P (robot muutis: es:Nikolái Yudénich)
[[1917]]. aasta [[oktoobripööre|kommunistliku riigipöörde]] ajal oli ta Moskvas. Sealt sõitis Petrogradi, kus mõningatel andmetel kompas maad ohvitseride põrandaaluse organisatsiooni loomiseks. Kui linnas aktiviseerus punane terror ja tekkis oht saada mobiliseerituks punaarmeesse otsustas Judenitš linnast lahkuda. Kasutades valedokumente lahkus ta novembris [[1917]] Petrogradist ja suundus esialgu Saksamaa poolt okupeeritud [[Pihkva]]sse. Kui Punaarmee vallutas [[1918]]. aasta novembris Pihkva, siis siirdus [[Helsingi]]sse. Helsingis hakkas Judenitš plaanima rünnakut Petrogradile läbi Soome. Kokku sai ta aga arvestada vaid umbes 3000 Soomes paikneva endise tsaariarmee sõjaväelasega, kes nüüd koondusid Judenitši ümber. Nendest pooled olid ohvitserid. Judenitšil seega oli üsna vähe sõjajõude ning seetõttu lootis ta Soome sõjaväe abile. Samal ajal pidid teiste võitjate riikide väed vallutama Bolševikele kuuluvad Baltimere sadamad, et niimoodi aidata kaasa Bolševike võimu kukutamisele. Kuid samas puudusid Helsingis võitjate riikide esindused ning, et saada toetust oma plaanidele teiste sõja võitnud liitlaste poolt läks Judenitš [[Stockholm]]i. Ta kohtus Stockholmis näiteks Inglise saatkonna esindajatega ja tegi ettepaneku, et [[Arhangelsk]]is paiknevad Inglise väed ja Eestis asuv põhjakorpus tuua Soome, et rünnata nende vägedega Petrogradi. Inglastelt sai ta aga vastuse, et Inglased ei soovi rikkuda Soome neutraliteeti. Eitavalt vastasid talle ka teiste riikide esindused. Tagasi Soome jõudis Judenitš [[3. jaanuar]]il [[1919]] ja kaks päeva hiljem [[5. jaanuar]]il [[1919]] kohtus esmakordselt endise Tsaariarmee kindrali [[Carl Gustaf Emil Mannerheim|Emil Mannerheim]]iga. Mannerheim polnud põhimõtteliselt vastu Judenitši plaanile koos Soome vägedega rünnata Petrogradi, kuid nõudis vastutasuks Soome iseseisvuse tunnustamist ning territoriaalseid järeleandmisi [[Karjala]]s ja [[Koola poolsaar]]el. Judenitš oli Mannerheimi nõudmistega nõus, kuid hiljem selgus, et vastu olid Vene emigrantlikud organisatsioonid ja Valgete väegede üldjuht [[Aleksandr Koltšak]]. Sellises olukorras polnud Mannerheim nõus Judenitši pealetungi toetama.
 
===Loodearme[[Loodearmee]] juhina Soomes===
 
[[1919]]. aasta juuni algul sai Judenitš teada, et [[Aleksandr Koltšak]] on määranud teda kõikide nende Venemaa sõjajõudude ülemjuhatajaks, mis tegutsesid Bolševike[[bolševik]]e vastu looderindel[[Looderinne|looderin]]del. Kui enne Judenitš tegutses omapäi siis alates sellest momendist oli tal ka juriidiline alus tegutsemiseks. Selle teate kättesaamise järel liikus ta Prantsuse sõjalaeval Tallinna tutvuma Eestis asuva [[põhjakorpusegaPõhjakorpus]]ega. Ta tahtis näha millist sõjalist jõudu põhjakorpus endast kujutab. Tallinnas võeti Judenitšit väga uhkelt auvahtkonnaga vastu. Peale tseremooniat sõitis ta [[Põhjakorpuse staap|põhjakorpuse staapistaap]]i, kus tutvus olukorraga. Seejärel soovis sõita rindele. Koos põhjakorpuse juhi [[Aleksandr Pavlovich Rodzianko]]ga sõideti rindele, kus parasjagu oli käimas punaste pealetung. Judenitšil jäi põhjakorpusest masendav mulje. See oli kehvalt riietatud, varustatud trofeerelvadega ja vaevles laskemoona puuduses.
 
Ta läks tagasi Helsingisse, kus [[6. juuli|6. juulil]] ja [[12. juuli|12. juulil]] [[1919]] toimus Judenitši, Mannerheimi[[Carl Gustaf Emil Mannerheim|Mannerheim]]i ja liitlasriikide esindajate kohtumine. Viimasel kohtumisel kirjutas Mannerheim alla sõjalis-poliitilisele lepingule, kus olid üksikasjalikult kirjas millistel tingimustel on Soome valmis toetama oma jõududega pealetungi Petrogradile. Leppe poolt olid nüüd ka Koltšak ja Vene emigrantlikud organisatsioonid. Ka liitlaste juhtidel polnud midagi selle vastu, et Soome väed võtaksid osa võitlusest Bolševikebolševike vastu. Vastavalt lepingule pidi ühisväge juhtima kindral Mannerheim, mis on seletatav ka sellega, et Soomlaste sõjalised jõud olid tunduvalt suuremad kui Vene valgetel. Kuid vastavalt lepingule, kui Petrograd oleks hõivatud oleks linna juhtimine läinud Mannerheimilt Judenitši kätte. Rõõmusõnum Judenitšile saabus ka Valgete ülemjuhatajalt [[Aleksandr Koltšak]]ilt, kes teatas, et võtab kõik finantskulutused enda peale (Koltšaki käes oli Venemaa kullavaru, mistõttu tal oli võimalik toetada rahaliselt Loodearmeed[[Loodearmee]]d).
 
[[16. juuli]]l 1919. aastal sai Judenitš Mannerheimilt telegrammi, kus oli ka Soome välisministri allkiri ja telegrammi sisuks oli, et ka Soome valitsus toetab Judenitši võitlust. Seega on kõik tingimused Petrogradi ründamiseks paika pandud, kuid ilmub oluline takistus. [[25. juuli]]l 1919 toimusid Soome presidendivalimised. Enne valimisi oli Mannerheim kindel, et tema võidab need. Kuid valimised võitis professor [[Kaarlo Juho Ståhlberg]]. Kaarlo Juho Ståhlberg oli vastu Soome vägede osalemises pealetungis [[Petrograd]]ile. Sellega oli igasugune lootus rünnakuks kustunud.
56 024

muudatust