Lubi: erinevus redaktsioonide vahel
Eemaldatud sisu Lisatud sisu
Resümee puudub |
Resümee puudub |
||
32. rida:
[[Eesti]]sse jõudis see ehitusmaterjal [[13. sajand]]il koos ristisõdadega. [[Henriku Liivimaa Kroonika]]s kirjeldatakse, kuidas eestlased püüdsid lubimördiga kinnitatud kivilinnust köite abil tulutult maha kiskuda.
18. sajandi lõpuni toodeti lupja vaid vähestes piirkondades üle Eesti, kuid 18.-19. sajandi vahetuseks laienes see märgatavalt. 1867. aastal oli Eesti aladel 304 lubjaahju. Lubja ja tõrva põletamine oli 19. sajandi lõpuni peamiselt [[mõis]]ate kõrvaltegevusalaks. Tööd tegid talupojad, kes seal saadud oskusi kasutades hakkasid 19. sajandi teisel poolel põletusahjusid rajama ka talude juurde. Laialdane lubjapõletus taludes oli Eestis valdav 19. sajandi lõpuni, mil turule jõudis [[tsement]]. 1990. aastate alguses taaskäivitati endisaegne lubjapõletus Saaremaal Lümandas.
Lupja põletati käsitsi murtud ning sorteeritud võimalikult puhtast [[lubjakivi]]st ([[paekivi]]) silindri-kujulistes 2–5 m kõrgustes ja 2–4 m läbimõõduga paksuseinalistes ahjudes, mida köeti puudega. Esimesed 2–3 ööpäeva toimus nõrga tulega vee väljaaurustamine; edasi 5–8 ööpäeva kõrgel temperatuuril (900 kraadi C) toimus lubjakivist lubja teke; ja lõpuks, 2–3 ööpäeva nõudis ahju jahutamine. Vältida tuli lubja liigpikka kuumutamist, „surnuks põletamist”. Hilisemates lubjatehas[[lubjatehas]]tes võeti kasutusele šaht- ja pöördahjud (Rakke, Männiku).
Põletatud lupja kustutati basseinides rohke veega. [[Kustutatud lubi]] jäeti basseinidesse, kus liigne vesi laudade vahelt maa sisse imbus, pastana laagerduma ja nii võis see pealt kaetuna säilida aastaid. Lupja võis kustutada ka pulbriks, kui vaid hädatarvilikul hulgal vett lisati, kuid saadus oli vähesobiv koheseks ehituslubjana kasutamiseks; reeglina läks see müügiks.
Kustutatud lubi muutub õhuga kokkupuutel ajapikku uuesti kõvaks ja vastupidavaks teisi kivimeid siduvaks lubjakiviks.
| |||