Johann Blankenfeld: erinevus redaktsioonide vahel

Eemaldatud sisu Lisatud sisu
PResümee puudub
PResümee puudub
1. rida:
[[Pilt:Schild Blankenfelde.jpg|thumb|Blankenfeldide vapp]]
 
'''Johann Blankenfeld''' (ka ''Johannes Blankenfeld'', ''Blankenfelde''; [[1471]] [[Berliin]] – [[9. september]] [[1527]] [[Torquemada]]) oli [[saksa]] päritolu [[Vana-Liivimaa]] usutegelane ja diplomaat, [[Tallinna piiskop|Tallinna]] ja [[Tartu piiskop]] ning [[Riia peapiiskop]].
 
==Elukäik==
===Tegevus enne Liivimaale asumist===
Johann Blankenfeld sündis [[Berliin]]i [[bürgermeister|bürgermeistri]] [[Thomas Blankenfelde]] pojana, õppis [[Frankfurt|Frankfurdis]], [[Leipzig]]is ja seejärel [[Itaalia]]s, kus sai [[1486]] [[Bologna ülikool]]ist [[doktorikraad]]i. Peale seda töötas ta aastatel [[Rooma]]s [[Liivi ordu]] [[prokuraator]]ina. Seejärel sõitis ta tagasi [[Saksamaa]]le ja sai [[Leipzigi ülikool]]i professoriks. [[1506]] astus ta [[Frankfurdi ülikool]]i Viadrina teenistusse, kus sai teiseks rektoriks ja juuraprofessoriks.
Umbes samal ajal oli ta ka [[Brandenburgi kuurvürstide loend|Brandenburgi kuurvürst]]i [[Joachim I Nestor]]i nõunik.
8. rida ⟶ 10. rida:
[[1512]]–[[1514]] oli Blankenfeld [[Saksa ordu]] prokuraator Preisimaal [[Albrecht von Hohenzollern]]i juures. Paavst [[Leo X]] andis talle õiguse kõigile vakantsetele piiskopikohtadele Soome- ja Liivimaal, seda õigust ta enamasti ka kasutas.
 
===Piiskopikohad Liivimaal===
[[1514]] sai Johann Blankenfeld [[Tallinna piiskoppide loend|Tallinna piiskop]]iks (oli '''Johannes IV''' nime all sellel kohal [[1524]]. aastani), [[1518]]–[[1527]] oli ta [[Tartu piiskoppide loend|Tartu piiskop]] ('''Johannes V'''), [[1523]] sai ta [[Riia peapiiskopkond|Riia peapiiskopi]] [[koadjuutor]]iks ning [[1524]] Riia peapiiskopiks ('''Johannes VII''').
 
===Reformatsioon===
Blankenfeld kui veendunud [[katoliiklus|katoliiklane]] püüdis igati tõkestada [[reformatsioon]]i levikut Liivimaal. Esialgu see tal ka õnnestus, kuid alates 1524. aastast osutus see üha raskemaks. [[1525]]. aastal ütles Riia linn Blankenfeldi ülemvõimust täielikult lahti, taotledes kaitset vaid ordumeister [[Wolter von Plettenberg]]ilt. Tallinna linna piiskopi kohalt oli Blankenfeld sunnitud lahkuma juba eelmise aasta lõpul. Tartuski tekkisid suured rahutused ning viimane tahtis end samuti Plettenbergi kaitse alla anda, [[Toomemägi]] vallutati ja piiskopi võim säilus vaid piiskopilinnuses. Sellises olukorras, reaalsest võimust sisuliselt ilmajäetuna, otsustas Blankenfeld astuda läbirääkimistesse [[Pihkva]] venelastega, võimalik, et selleks, et neid appi kutsudes oma tõrksaid alamaid ja uut usku maha suruda. Tema sellises tegevuses nähti aga riigireetmist. Viimasest omavahelisest sõjast oli möödunud vaid 20 aastat ja [[Liivi ordu maameister|ordumeister]] [[Wolter von Plettenberg]] rõhutas pidevalt oma võimalikele Läänes olevatele liitlastele suurt idasuunalist ohtu Liivimaale. Seetõttu levis Liivimaal veendumus, et Blankenfeld tuleks üldse võimust ilma jätta ning kogu maa ordumeistri võimu alla anda. Riia peapiiskopkonna rüütelkond vangistas [[1525]]. aastal Blankenfeldi ja paigutas ta [[Rauna]]sse koduaresti.
 
Ent Plettenbergil olnuks kogu Liivimaa enda ülemvõimule allutamine siiski äärmiselt keeruline, sest tema kindlaks seisukohaks oli ordu ja kogu katoliiklik võimustruktuur alles jätta. Et piiskopid tema poliitikat üldjoontes toetasid ning ordumeister nende tuge ka kahtlemata vajas, siis säilis lõppkokkuvõttes ka Blankenfeldi võim. Riia linn läks küll ordumeistri ülemvõimu alla, kuid Tartus aitas Plettenberg Blankenfeldi positisoonid taastada. Blankenfeld pidi siiski vastavalt maapäevadel otsustatule lubama linnadele ja aadlikele usuvabaduse. Katoliiklikud isandad sõltusid nüüdsest äärmiselt tugevalt teineteisest ning eriti ordu sõjalisest jõust. Seetõttu muutusid sisekonfliktid tunduvalt harvemaks. Blankenfeld ja Plettenberg jõudsid sisuliselt täieliku teineteisemõistmiseni. [[1526]]. aastal leppisid nad salaja kokku üksteise igatises toetamises ja sellelt aluselt sõlmiti sama aasta suvel [[Volmari liit]], millega kõik piiskopid ja Riia rüütelkond lubasid katoliku usu säilitada ja tunnustasid Plettenbergi Liivimaa kõrgeima valitsejana, ent suuremad linnad (Riia, Tallinn, Tartu) ja teised rüütelkonnad jätsid selle siiski tegemata.
 
===Saadikuna Lääne-Euroopas ja surm===
Johann Blankenfeld sõitis 1526. aasta teisel poolel välismaale, eesmärgigaesialgu Poolasse-Leedusse, seejärel aga Saksa-Rooma riiki. Poolas oli tema eesmärgiks rahumeelsete suhete kindlustamine tema ja Liivimaa vahel, lääne pool aga püüdis ta saavutada Plettenbergile [[riigivürst]]i staatusstaatuse saamist, et too võiks pärast Preisimaa sekulariseerumist tunduvalt nõrgenenud Liivi ordut ja Liivimaad efektiivsemalt valitseda. Plettenberg andis talle kaasa põhjalikud instruktsioonid ka suhtluseks [[Saksa ordu]] Saksa haruga, mis püüdis samaaegselt kõrgmeistri kohta endale saada. Plettenbergi eesmärgiks oli mõlema haru võrdsus, kuid Blankenfeld nägi Lääne-Euroopas koguni paavsti ja keisri toel kõrgmeistri positsioon Plettenbergile välja võidelda. See tekitas mõistagi konflikti Saksa orduharu ja selle uue aktiivse meistri [[Walter von Cronberg]]iga, kes oma saadikute abil oli [[Karl V]] juures [[Hispaania]]s asunud kõrgmeistriau juba endale taotlema. Samuti liikusid toona Saksamaal ringi kuulujutud, et Plettenberg olla suremas ja Blankenfeld, kes Riia peapiiskopina oli samuti ordu liige, tahtvat ise uueks ordu- ja kõrgmeistriks saada. Tegelikkuses püüdles ta seda positsiooni siiski pigem Plettenbergile. Blankenfeld kohtus esmalt paavst [[Clemens VII]]-ga, kes tema vana sõbrana andis kõrgmeistri positsiooni osas oma toetuse Plettenbergile. [[1527]]. aasta suvel kohtus Blankenfeld ka Cronbergiga ja nõudis, et too lõpetaks Liivimaale ohtliku Preisi-vastase poliitika ning loobuks ka kõrgmeistri tiitli taotlemisest. Cronberg ei tahtnud aga kumbagi teha ja konflikt nende vahel üha süvenes. Blankenfeld liikus seejärel edasi [[Köln]]i, kus kohtus [[Mainzi peapiiskop]]i [[Albrcht von Ansbach]]iga (too oli Preisimaa hertsogi lähisugulane ja Plettenbergi tugevamaid toetajaid Saksa-Rooma riigis), liikus seejärel Madalmaadesse, kohtudes teise ordusaadiku, [[Rupert de Grave]]ga ja jõudis juulis [[Calais]]'sse, kust alustas teekonda Hispaaniasse. Sinna jõudis ta augustis ja plaanis peagi kohtuda ka Karl V-ga, ent suri enne seda ootamatult, võimalik, et mürgitamise tagajärjel. Selles on tavaliselt süüdistatud Cronbergi, ent samas võis teda tabada ka nakkushaigus.
 
Blankenfeldi eesmärgid Karliga kohtumisel on jäänud segaseks, kuid tõenäoliselt püüdis ta ka tulevast keisrit mõjutada Plettenbergi uue kõrgmeistrina või selle asetäitjana toetama. Ilmselt just sel eesmärgil pakkus ta Tartu piiskopi kohta sealsele Saksa ordu saadikule Waldkirchile ja Riia peapiiskopkonna koadjuutori positsiooni Braunschweigi hertsogi pojale Georgile. Sellega olnuks tagatud ühelt poolt Riia peapiiskopi positsiooni tugevus, ent ka võimsa katoliikliku suguvõsa toetus Liivimaale. KuidVarasemas pärastajalookirjutuses on ka arvatud, et Blankenfeld võis tegutseda ka omakasu huvides ning püüdis tugevdada vaid Riia peapiiskopkonda, ordut samaaegselt nõrgendades ja Liivimaa ühtsust lõhkudes. Siiski näib tema tegevus pigem olevat suunatud Liivimaa kui terviku positsiooni parandamisele.

Pärast Blankenfeldi ootamatut surma ei läinud ta plaanid igal juhul enam läbi ja nii Tartu kui ka Riia valisid uuteks piiskoppideks hoopis oma linnakodanikud, Plettenberg aga oli sunnitud oma Liivimaa kõrgeima valitseja positsiooni [[1530]]. aastaks loovutama.
 
Blankenfeld oli tõenäoliselt üks oma aja mõjukamaid ja osavamaid diplomaate vähemalt Liivimaal, kuid tema jäikus katoliiklikest positsioonidest kinnihoidmisel ja isiklik arrogantsus tõid talle ka palju vaenlasi.