Erinevus lehekülje "Avaliku ja eraõiguse eristamine" redaktsioonide vahel

P
resümee puudub
P (vormindus)
P
'''[[avalik õigus|Avalikul õigusel]]''' ja '''eraõigusel[[eraõigus]]el''' on põhimõtteliselt erinevad lähtepunktid ja funktsioonid. Eraõigus lähtub üksikisiku privaatautonoomiast ning tal on ülesanne reguleerida eraõiguslike isikute õiglast suhtlemist ning lahendada nende aktuaalseid või potentsiaalseid huvikonflikte. Avaliku õiguse, vähemalt tema olulisema osa, s.o. riigi- ja haldusõiguse, objektiks on riik kui kõrgema võimu kandja. Avaliku õiguse eesmärgiks on määratleda ning piiritleda riigiorganite pädevust. See ei välista muidugi seda, et riik ei osale eraõiguslikes suhetes, ei kasuta eraõiguse vorme. Viimast tuleb vaadata siiski kui erandit, peale selle puudub riigil privaatautonoomia.
 
1) '''huviteooria''', mis lähtub õigusnormi huvisuundumisest. Selle alusel teenib avalik õigus avalikke huvisid, eraõigus erahuvisid. Üldtuntud on Rooma juristi Ulpianuse (170-228 e.m.a.) tsitaat: ''publicum ius est guod ad statum rei Romanae spectat, privatum guod ad singulorum utilitatem'' - avalik õigus on see, mis lähtub Rooma riigi huvist, eraõigus, mis puudutab üksikisiku kasu. Nimetatud teooria aktsenteerib tähelepanu küll era- ja avaliku õiguse piiritlemise ühele olulisele aspektile, kuid ta ei võimalda siiski nende selgepiirilist eraldamist. Ja seda põhjusel, et paljud õigusnormid lähtuvad samaaegselt nii avalikest kui ka erahuvidest. Üldistatult võib öelda, et kogu õigus, s.h. ka eraõigus, teenib ühiskondlikku korda ja seega puudutab avalikke huvisid ning, vastupidi, üldised huvid koosnevad isikute eraõiguslikest huvidest;
2) '''subordinatsiooniteooria''', mille järgi avalik õigus reguleerib subordinatsiooni- ehk alluvussuhteid, eraõigus aga suhteid, mis tekivad võrdsete subjektide vahel. Selle käsitluse alusel on avalikule õigusele iseloomulik ühepoolne kohustuslik reguleerimine (seadus, haldusakt), eraõigusele aga leping. Nimetatud teooria puuduseks loetakse seda, et ka eraõigus võib teatud juhtudel reguleerida subordinatsioonisuhteid (suhted vanemate ja laste vahel, eestkoste) ning vastupidi, teatud juhtudel reguleerib avalik õigus ka koordinatsioonisuhteid (haldusleping);
 
3) '''subjektiteooria''', mis loeb avalikuks õiguseks nende õigusnormide kogumit, mille õigustatud või kohustatud subjektiks on üksnes avaliku võimu kandja. Avaliku õiguse sidumine normiadressaatidega, kelleks on avaliku võimu kandjad, on oluliseks kriteeriumiks era- ja avaliku õiguse eristamisel, kuna see on seotud era- ja avaliku õiguse funktsioonide erinevusega. Antud käsitluse kriitika põhineb argumendil, et subjektiteoorias endas sisaldub avaliku õiguse määratlus circulus in definitio, kuna siin juba eelnevalt eeldatakse avaliku võimu kandjate, normiadressaatide olemasolu, kuigi õigusnorm, mis on avaliku õiguse osis, konstitueerib avaliku võimu kandjad, s.t. normiadressaadid.
 
Üldlevinud on arvamus, et üksikjuhul väärivad tähelepanu kõik eespool nimetatud teooriad ning nendes toodud kriteeriumid on rakendatavad.